Probleemi juured on nõukogudeaegses arstisüsteemis, kus inimesed olid harjunud sellega, et polikliiniku jaoskonnaarstil oli vaid peamiselt suunav funktsioon ja raviga ta ise ei tegelenud.
Paljud eakamad inimesed ongi tõmmanud kunagise jaoskonnaarsti ja praeguse perearsti vahele võrdusmärgi, kuigi perearst on vastavas residentuuris omandanud palju suuremad ametioskused ja suudaks ära teha väga palju sellest, mis aastaid tagasi oli spetsialisti valdkond. Jaoskonnaarsti harjumusi on säilinud ka eakamatel arstidel, kes on harjunud ka kroonilist haiget edasi suunama spetsialisti juurde, kuigi seda vaja poleks.