Gabovitš: Valuvaigistite „vajadusel“ kasutamine teeb karuteene

Boris Gabovitš esineb ettekandega seljavalust veebiseminaril 28. mail. Tema sõnul on valu üks universaalsemaid inimkogemusi, kuid selle käsitlemisel tehakse endiselt samu vigu. Sageli oodatakse liiga kaua, ravitakse juhuslikult ja kardetakse ravimeid.

Seljavalu on Gabovitši sõnul ilmekas näide sellest, kuidas vale lähenemine võib probleemi süvendada. Tegemist on ühe sagedasema tervisemurega, kuid selle ravi on sageli ebaefektiivne. Arsti sõnul tehakse liiga palju uuringuid ja määratakse liiga palju haiguslehti, samas kui liigutakse liiga vähe ja ravimeid kasutatakse valesti. Tegelikult peaks fookus olema varajasel ja järjepideval valuravil ning aktiivsuse säilitamisel.

Valu esmane roll on organismi kaitsta. See on ohusignaal, mis annab märku kahjustusest ja sunnib reageerima. Ent nagu arst selgitas, on valu kasulik vaid lühikest aega. „Valu on vajalik esimestel hetkedel. Edasi muutub ta kahjulikuks,“ märkis Gabovitš. Kui valu ei vaibu, vaid jääb kestma kuudeks või isegi aastateks, ei ole tegemist enam pelgalt sümptomiga, vaid haigusega omaette.

Kroonilise valu teeb eriti keeruliseks asjaolu, et selle taga ei pruugi olla nähtavat kahjustust. Sageli on tegemist tundlikkushäirega, kus närvisüsteem reageerib ülemäära ja tõlgendab tavapäraseid aistinguid valuna. Sellisel juhul ei piisa füüsilise põhjuse otsimisest. Muutuma peab ka see, kuidas inimene oma valu tajub ja sellele reageerib. Gabovitši sõnul võib inimene sellises olukorras hakata elama oma haiguse ümber. „Ta tegeleb oma haigusega, mitte oma eluga,“ kirjeldas ta.

Seetõttu ei seisne kroonilise valu ravi ainult ravimites. Sama oluline on psühholoogiline tugi ja igapäevaelu taastamine. Inimene peab suutma suunata oma tähelepanu valult tagasi elu juurde, isegi kui see tundub esialgu keeruline. Praktikas tähendab see liikumist, tööle naasmist ja tavapäraste tegevuste jätkamist – mitte valu ümber kapseldumist.

Üks suurimaid eksiarvamusi puudutab valuvaigistite kasutamist. Levinud on arusaam, et neid tuleks võtta vaid siis, kui valu muutub talumatuks. Tegelikkuses viib selline lähenemine sageli vastupidise tulemuseni. Gabovitš rõhutas, et valu tuleb ravida regulaarselt ja järjekindlalt, mitte episoodiliselt. Kui ravimit võetakse ainult ägeda valu hetkel, saab valu korduvalt „hoo sisse“, mis suurendab riski, et see muutub krooniliseks.

Ka ägeda valu puhul ei tohiks oodata. Traumajärgselt on esmane lähenemine lihtne – jahutamine, rahu ja vajadusel käsimüügi valuvaigistid –, kuid see ei tohi jääda pikaks ajaks ainsaks „raviks“. Kui valu ei leevene paari päevaga või tekib turse, tuleb pöörduda arsti poole, et välistada tõsisem kahjustus.

Valuravis on levinud ka ohtlikud harjumused, mis võivad ravi hoopis takistada. Üks neist on nn naabri tablettide kasutamine. Gabovitš rõhutas, et selline praktika tekitab segadust nii patsiendi kui ka arsti jaoks ning võib viia valede ravivalikuteni. Sama probleemne on irratsionaalne hirm valuvaigistite ees. Kuigi kardetakse sõltuvust või kõrvaltoimeid, ei mõisteta sageli, et tegemist on ravimitega nagu iga teinegi – nende kasutamine on arsti poolt kaalutud ja kontrollitud.

Oluline sõnum on lihtne, kuid sageli alahinnatud: valu ei tohi kannatada ega edasi lükata. Mida varem raviga alustada, seda suurem on tõenäosus, et valu ei muutu krooniliseks. Ja mida kauem oodata, seda keerulisemaks muutub ravi.