Autor: Merike Kungla • 15. mai 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

“Tahtsime väga neid inimesi, kes teevad nii tänuväärset tööd, kuidagi tunnustada,” ütles Angela Jelissejev, kelle lähedane inimene pidi hooldusravi osakonnas veetma peaaegu kaks kuud. “Me keegi ei tea ju, milline on meie oma saatus, ja seda, kui rasket tööd nemad siin teevad, mõistavad vaid vähesed,” rääkis ta.

Naise sõnul oli tema jaoks meeldiv üllatus, kuidas personal vanakeste eest hoolitseb, kuidas töötajad neil kätt hoiavad, neid kallistavad, neile isegi tantsivad. Samas on ka selge, et tegemist on paigaga, kus keegi olla ei tahaks, kus on palju pisaraid ja ka leina. “Siin peavad töötama suure hingega inimesed, lihtsalt töö ja palga pärast siin olla ei saa,” rääkis Angela.