Tartu Ülikool Tervishoiu instituudi
magistrant Alice Kivistik kaitses juunis magistritöö rahvatervishoius, millest
selgub, et otsene kutse viimine naiseni kas posti teel
või näiteks pereõe kaudu tooks emakakaelavähi sõeluuringust osa
võtma palju rohkem naisi.

Uuringu metoodika oli kvantitatiivne küsitlusuuring, mis viidi läbi 2010.aastal. Juhuvalim moodustati 37 276 sõeluuringu sihtrühma kuuluvast naisest. Koos sõeluuringu kutsega saadeti 2942 naisele ankeet, mille nad said tagasi saata ümbrikus, mille postimaks oli tasutud. Hiljem saadeti sama valimi 1600 naisele, kes ei olnud veel sõeluuringus osalenud, ka kordusankeet ja kokkuvõttes oli vastamismäär oli 36%. Töös on analüüsitud, kuidas erinevad sotsiaaldemograafilised tegurid- vanus, rahvus, elukoht ja laste arv on seotud naiste teadlikkusega sõeluuringust ja emakakaelavähi riskiteguritest. Kirjeldatud on sõeluuringust loobumise põhjuseid ja naiste organisatoorseid eelistusi uuringu korralduses.

Tulemuste järgi oli ligi 75% naisi teadlikud sõeluuringust ja emakakaelavähi olulisemast riskitegurist- HPV viirusest. Maailmas on emakakaelavähk naiste pahaloomuliste kasvajate haigestumuses teisel kohal. 2008. aastal avastati maailmas ligi 529 000 uut emakakaelavähi juhtu, kuid 85% kõigist juhtudest pärinevad arenguriikidest.

2008. aasta andmete järgi on Euroopas madalaim emakakaelavähi haigestumus ja suremus Soomes, Kreekas ja Maltal, kõrgeim aga Rumeenias, Leedus ja Lätis. Eesti kuulub samuti kõrgema haigestumuse ja suremusega riikide hulka (3). Igal aastal avastatakse Eestis 143–190 uut raskekujulise emakakaelavähi esmasjuhtu ning 23–48 algstaadiumis limaskestasisese ehk nn pindmise vähi juhtu. Aastas sureb Eestis emakakaelavähi tagajärjel kuni 70 naist. Haigestumus on kasvanud just nooremate vanuserühmade, 20–40-aastaste seas.

Eestis alustati emakakaelavähi sõeluuringu eeluuringuga 2003. aastal.

JÄRELDUSED
Käesolev uuring oli Eestis esmakordne ja tulemustest on võimalik teha mitmeid järeldusi:
1. Vaja on tõsta naiste teadlikkust nii sõeluuringu kui ka emakakaelavähi riskitegurite kohta,
sest ligi veerand vastajatest on ainult osaliselt või üldse mitte teadlikud sõeluuringust. See
näitaja võib tegelikkuses veel kõrgem olla, sest eeldatavasti võtsid uuringust osa pigem need
naised, kes selle teema vastu huvi tunnevad ja plaanivad nagunii ka sõeluuringus osaleda.
Teavitustööd tehes tuleb suuremat tähelepanu pöörata muukeelsele elanikkonnale.
2. Peamine sõeluuringust loobumise põhjus oli hiljutine kontroll naistearsti juures, mille
tulemusena on vaja vähendada väljaspool sõeluuringut tehtavate Pap-testide arvu, sest see ei
vähenda emakakaelavähi haigestumust ega suremust.
3. Kuna tulemustest tuli välja, et naistel on hirm proovi anda ning arvatakse, et ooteajad
vastuvõtule on liiga pikad ja vastuvõtuajad ebasobivad, siis ka siinkohal oleks vaja naisi
rohkem teavitada või kontrollida teenuse kättesaadavust linnapiirkondades.
4. Kindlasti tuleks jätkata naistele isikliku kutse saatmist koos infolehega, sest see on nende
jaoks eelistatuim viis info saamiseks emakakaelavähi ja sõeluuringu kohta.
5. Koostööd perearstide/õdedega tuleks kindlasti jätkata, sest 90% naisi reageerivad
positiivselt kui perearst/õde tuletab neile sõeluuringus osalemist meelde.
6. Uuringu korralduslikus osas võiks kaaluda uuringutulemuste teavitamiseks lisaks telefonile
ka elektronkirja kasutamist, sest need olid naiste kaks peamist võrdset eelistust.

Magistritöö juhendajad olid:
Piret Veerus, PhD, Tervise Arengu Instituut, epidemioloogia ja biostatistika osakond, teadur; Katrin Lang, PhD, Tartu Ülikool, Tervishoiu instituut, dotsent. Oponent oli: Dr.Terje Raud, SA TÜ naistekliinik, naistearst-õppejõud. Kaitsmine toimus 08.06.2011.