Autor: Violetta Riidas • 25. august 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuidas ma abiarstina töötasin. Eestis!

Kui ma 31. mail Tartus oma viienda kursuse viimase arvestusega ühele poole olin saanud ja Tallinna poole sõitsin, ei olnud mul veel täpset ettekujutust, milliseks need kaks kuud kujunevad, sest juba 1. juuni hommikul kell 8 pidin olema valmis proovile panema oma teadmised, oskused ja julguse.

Aga et anda terviklik ülevaade ühe noore arstitudengi püüdlustest Eestis suveks tööd leida, alustan otsast.

Võimalus töötada Eestis abiarstina kõlab natuke nagu loteriivõit – kõik teavad, et on võimalus võita, kuid võidupiletit enamikul pole. Teisisõnu – uus seadus küll lubab tudengitel abiarstina kätt proovida, kuid kus ja kuidas täpselt, on siiani küsimused, millega noored arstihakatised selle suve alul silmitsi seisid.Nagu ikka läks suur osa tudengeid abiarstiks Soome, teised töötasid edasi abiõdedena ning ülejäänud puhkasid. Sel aastal lisandus veel üks variant, millest esimesed meie seast kohe kinni haarasid.Siinkohal tuleb suur kummardus teha kõigile haiglatele ja perearstidele, kes muudatusega kaasa julgesid minna, ning Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsile.Abiarstiks võib tööle minna nii suurde keskhaiglasse, maakonnahaiglasse kui ka perearstikeskusesse. Mina valisin viimase, kuna tahtsin suve Tallinnas veeta. Reaalne võimalus mõnes suures haiglas osakonnaarstina tööd saada on tudengil väike, küll aga leidub pealinnas perearste, kes suvel abikäsi vajavad.Et esimene tööpäev liiga kaootiline ei tunduks, käisin eelneval kolmel päeval perearsti tööhoos vaatlemas. Õppida oli väga palju. Korraga tuleb kuulata ja uurida patsienti (seejuures sageli tegeleda tema nutva lapsega), sisestada arvutisse õigeid diagnoose, otsustada ravi üle ja loota, et printer ikka töötab. Kui keegi helistab, tuleb telefoniga rääkida, pealegi tihti vene keeles.Et kogemust oli vähe, siis ei sujunud kõik kohe nii ladusalt ja kiiresti, kui ajakava ette nägi. Sageli oli ukse taga rohkem patsiente, kui olema pidi, ning päeva jooksul lisandus kohustusi juurde.Kõige enam pingutust nõudev oli minu jaoks töö imikute ja lastega. Kuidas auskulteerida nutvat beebit, vaadata kõrva ja kurku kaheaastasel, kes hirmunult ema põue poeb, ning mil viisil teda veenda, et tegelikult on arstitädi hea ja tore?Päeva lõpuks võisin ennast siiski enamasti õnnitleda, sest tänulikke patsiente oli sama palju kui lauanurgal haiguslugusid.Kaks suvekuud abiarstina kinkisid rohkem kui lihtsalt uue kogemuse. Need on julgustuseks paljudele arstitudengitele, kellel avaneb võimalus jääda järgmisel suvel Eestisse tööle.

Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Kadi HeinsaluMeditsiiniuudiste peatoimetajaTel: 6670 451
Violetta RiidasMeditsiiniuudiste toimetajaTel: 6670 454
Margot VentMeditsiiniuudiste toimetajaTel: 6670 446
Kristiina KäitMeditsiiniuudiste toimetajaTel: 58552330
Karin TammMeditsiiniuudiste sündmuse juhtTel: 513 8862
Minna Liisi LiivrandMeditsiiniuudiste sündmuste projektijuhtTel: 6670 230
Maarja KõrvMeditsiinimeedia müügijuhtTel: 5257708
TellimiskeskusTel: 667 0099