Autor: Violetta Riidas • 25. august 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Aga et anda terviklik ülevaade ühe noore arstitudengi püüdlustest Eestis suveks tööd leida, alustan otsast.

Võimalus töötada Eestis abiarstina kõlab natuke nagu loteriivõit – kõik teavad, et on võimalus võita, kuid võidupiletit enamikul pole. Teisisõnu – uus seadus küll lubab tudengitel abiarstina kätt proovida, kuid kus ja kuidas täpselt, on siiani küsimused, millega noored arstihakatised selle suve alul silmitsi seisid.Nagu ikka läks suur osa tudengeid abiarstiks Soome, teised töötasid edasi abiõdedena ning ülejäänud puhkasid. Sel aastal lisandus veel üks variant, millest esimesed meie seast kohe kinni haarasid.Siinkohal tuleb suur kummardus teha kõigile haiglatele ja perearstidele, kes muudatusega kaasa julgesid minna, ning Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsile.Abiarstiks võib tööle minna nii suurde keskhaiglasse, maakonnahaiglasse kui ka perearstikeskusesse. Mina valisin viimase, kuna tahtsin suve Tallinnas veeta. Reaalne võimalus mõnes suures haiglas osakonnaarstina tööd saada on tudengil väike, küll aga leidub pealinnas perearste, kes suvel abikäsi vajavad.Et esimene tööpäev liiga kaootiline ei tunduks, käisin eelneval kolmel päeval perearsti tööhoos vaatlemas. Õppida oli väga palju. Korraga tuleb kuulata ja uurida patsienti (seejuures sageli tegeleda tema nutva lapsega), sisestada arvutisse õigeid diagnoose, otsustada ravi üle ja loota, et printer ikka töötab. Kui keegi helistab, tuleb telefoniga rääkida, pealegi tihti vene keeles.Et kogemust oli vähe, siis ei sujunud kõik kohe nii ladusalt ja kiiresti, kui ajakava ette nägi. Sageli oli ukse taga rohkem patsiente, kui olema pidi, ning päeva jooksul lisandus kohustusi juurde.Kõige enam pingutust nõudev oli minu jaoks töö imikute ja lastega. Kuidas auskulteerida nutvat beebit, vaadata kõrva ja kurku kaheaastasel, kes hirmunult ema põue poeb, ning mil viisil teda veenda, et tegelikult on arstitädi hea ja tore?Päeva lõpuks võisin ennast siiski enamasti õnnitleda, sest tänulikke patsiente oli sama palju kui lauanurgal haiguslugusid.Kaks suvekuud abiarstina kinkisid rohkem kui lihtsalt uue kogemuse. Need on julgustuseks paljudele arstitudengitele, kellel avaneb võimalus jääda järgmisel suvel Eestisse tööle.