Sumedal juuniõhtul sõitsin Brüsselis rattaga töölt koju. Suutsin esirattaga trammitee rööpasse sõita ja kukkusin üle leistangi vastassuunda. Seelik üle pea, prillid ja rattakorvi sisu mööda teed laiali. Maandusin parema käe ja lõua peale. Jalad ja pea jäid terveks. Pealtnägijad andsid kohapeal esmaabi (põhiliseks abiandjaks oli üks rootslanna) ning seejärel viidi mind haiglasse, kus kõigepealt lõug kokku lapiti.
Kogu protseduur ootamiste, röntgeni, õmblemise ja kipsipanemisega võttis belgiapäraselt tohutu aja. Lisaks unustati mind kaheks ja pooleks tunniks kipsituppa laua peale magama. Kips pandi peale ja paluti oodata. Heitsin pikali, sest olin parajalt kurnatud. Ühtäkki sisenesid ruumi kaks arsti, kes olid mind sealt leides väga üllatunud.