Autor: Violetta Riidas • 22. november 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Loomulikult see on väga tervitatav, kui perearstide rahastamist korrastatakse, kui antakse näpuotsaga siit ja sealt juurde, sest perearst on tõepoolest see esmane tasand, mis on meile kõigile vajalik. Aga kui natuke mõelda põhimõtteliselt perearstide rahastamine – see on pearahapõhine. Perearstil on väike vahe tõesti, on tal rohkem vanainimesi või on tal rohkem lapsi, kellele millised patsiendid rohkem meeldivad, saab natuke reguleerida oma nimistu koosseisu. Aga perearstil pole suurt vahet, milline on tema töö kvaliteet. Vaat seda raha ei mõjuta!

Perearstisüsteem kui ta pandi paika, siis üsnagi paljus rajati see arstieetikale. Sest perearst see on see maa sool. See on esimene tohter, kelle poole pöördutakse haiguse puhul ja loomulikult peab ta juhinduma Hippokratese vandest ja Hippokratese vandes on jah, tõepoolest, sõnad kirja pandud, et arst peab ravima oma patsiente lähtuvalt oma parimatest teadmistest ja soovides inimesele ainult head. Aga seal on ka kirjas, et arst peab selle eest saama õiglast tasu. Jah, aga ega meil ju praegu kõigi nende rohkete seaduste hulgas, mis reguleerivad tervishoidu, alates tervishoiuteenuse korraldamise seadusest ja lõpetades võlaõigusseadusega, ei ole mitte sõnakestki mitte kuskil eetikast juttu. See asi on sama hästi kui unustatud!Kui me räägime praegu sellest, et arstid põgenevad kuskile välismaale, Soome jne... teate, ma nägin ka hiljuti lehes kuulutust, et Soome mingisuguse tervisekeskusesse vajatakse tohtrit. Eks ma oskan ka soome keelt ja mul isegi tekkis selline inetu mõte, et kui ma 5 aastat enne pensionile minekut lähen Soome ja töötan 5 aastat seal arstina, siis ma saan ju Soome pensioni! Ja Soome pension on tunduvalt kõrgem kui siin – parlamendipensioni ju ei ole, see on ära võetud. Kuid siiski rahvas valis mu parlamenti, ma otsustasin siin jätkata.Aga need tohtrid, kes töötavad jaoskonnaarstidena – jah, jaoskonnaarstidena, peaaegu oleks keelevääratus tekkinud! – jaoskonnaarst ja perearst, nendel olid siiski natuke teised põhimõtted, natuke teistmoodi töökorraldus. Maal ongi tihtipeale praegu perearst jäetud üksi, sest ega tal ei ole suurt võimalust kolleegiga konsulteerida. Ja ka linnas, kus on perearstikeskus, kus töötavad 5 või 8 või 12 peretohtrit – ega nad ole mitte niivõrd kolleegid, kui konkurendid. Nendel on raskusi haigete konsulteerimisega. Nad ei saa saata oma patsienti vanema kolleegi juurde näiteks, et küsida tema arvamust. Niimoodi me siis üritame töötada!Tohtrid, kes jooksevad Eestist minema. Ega nad ei lahku siit mitte niivõrd palga palgast. Ütleme ausalt, arstide palk Eesti oludes ei ole halb palk, see on väga hea palk, aga minema minnakse sellepärast, et süsteem ei rahulda. Minnakse seepärast, et süsteem ei toimi. Minnakse sellepärast, et paljudel arstidel on eetiline kriis, sest ta on tohter. Ta teab, ta on seda õppinud, talle on seda räägitud, et ta peab alati tegutsema haige huvides. Alati peab alati haiget inimest aitama. Kui inimesel on valu, kui inimesel on vaev, siis sa pead midagi tegema inimese aitamisek. Aga operatsioonile ei võeta sellepärast, et selle kvartali operatsioonirahad on läbi, aga konsultatsioonile ei saa saata, sest järjekord on kolm kuud ja kuidas sa sellises süsteemis töötad? Jah, need tohtrid, kes tulevad praegu kuskilt välismaalt Ida-Virumaale (ma tean küllaltki täpselt, kuidas see asi käib, nad tulevad enamasti Ukrainast). Ega nemad ei roni meile perearstideks! Ukraina tohter meil perearstina mitte iialgi hakkama ei saaks! Nad tulevad kirurgideks. Nad on küllaltki hea kvalifikatsiooniga, kuskil Ukraina rajooni, linna, haigla osakonnajuhataja tasemel, ega nad halvad tohtrid ei ole. Aga nad ei jää siia kauaks, nad lähevad mujale Euroopasse edasi. Ja raha tuleb muidugi tohtritele anda, aga ka tervishoiuvõrku tuleb korrastada ja sellest me peame rääkima veel pikalt ja mitte ainult täna.