Kaebused arstide vastu tekivad kõige
sagedamini emotsionaalsel pinnal, kui patsiendile tundub, et arst on olnud tema
suhtes hoolimatu või osavõtmatu. Probleeme tekib ka siis, kui osapooltel on
erinev arusaam tervishoiuteenuse olemusest.

Eesti Patsientide Esindusühingu (EPE) infojuht Anne Veskimeister rääkis novembris toimunud Meditsiiniuudiste pärastlõunaseminaril "Raske patsient", et patsient pöördub nende poole sageli, kui talle on tundunud, et arst tahab vaid linnukest kirja ja temast kiiresti lahti saada.

"Näiteks ei tehta vajalikke uuringuid ega anta saatekirja eriarstile," rääkis Veskimeister. "Kui patsient tunneb, et see, mis temast edasi saab, ei huvita tegelikult kedagi."

Samuti võivad kaebused tekkida, kui patsient ei suuda leppida oma haiguse või lähedase surmaga. Viimase puhul otsitakse süüdlasi väljastpoolt, otsitakse ka kättemaksu. Rahulolematuse taga võib olla raske diagnoos püsivate vaevustega, nt tugevate valudega.

Arusaamatused tekivad ka infopuudusest süsteemi toimimise kohta, rääkis Veskimeister. Kui patsiendil pole piisavalt teavet ning ta ei oska ega julge seda küsida teades, et arstil on kiire. Teisalt kartes ise rumalaks jääda, kui selgitatakse erialastes, talle mõistmatutes terminites.
Mitmeid probleeme tekib patsientidega, kes ei suuda oma olukorda tervisliku seisundi tõttu teadvustada. See johtub nii psühhiaatrilistest probleemidest kui ka ebareaalsetest ootustest meditsiinile.

Veskimeistri sõnul on kaebamise taga mõnikord materiaalsed huvid. "Kaebamisega haaratakse kui õlekõrrest, kui haiguse tõttu on tervis halvenenud, kulud suurenenud, sissetulek vähenenud," selgitas Veskimeister.

Mõnikord pole patsiendil endal pretensioone, probleeme tekitavad hoopis pereliikmed, kes püüavad patsiendi eest tema elu korraldada. Seda juhtub psühhiaatriliste, hooldus- ja järelravi ning koduhooldusel olevate haigete puhul.

On kaebusi, kus patsient on läinud teise arsti juurde, sest kahtlustab, et raviarst on midagi valesti teinud või märkamata jätnud: ravi pole andnud oodatud tulemusi. "See on tüüpiline hambaravi juhtum, eriti proteesimisel," märkis Veskimeister.

Etteheited sünnivad veel erinevast arusaamast tervishoiuteenuse olemusest. Patsient ootab tervenemist, arst ei saa talle seda lubada.

"Patsient mõistab arsti kui abiandjat ja ravijat, seadus näeb teda aga teenusepakkuja või eduka ärijuhina," selgitas Veskimeister. "Patsient ootab süsteemilt ravi rahastamist, süsteem seda sageli ei taga ning patsiendi pahameel kandub üle arstile."

Näited tõsielulistest kaebustest

Probleem implantaadiga
Eesti Patsientide Esindusühingusse (EPE) pöördus patsient, kellele paigaldati ebakvaliteetselt implantaat. Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjon vastas patsiendile raviarsti seletuskirja alusel, et arst tegi kõik õigesti, aga patsient on ise süüdi, kuna nõudis kiiret tööd, hammustas midagi kõva, ja jäi võlgu (tõele vastas vaid esimene väide). Lisaks alandas komisjoni liige patsienti, kui too asja selgitama läks. Pärast ekspertarvamuse saamist Saksamaalt, milles viidati raviveale - kruvi oli viltu paigaldatud, mistõttu implantaat murduski, tasus raviasutus patsiendile uue implantaadi saamise kulud.
*
Leppimatus uue olukorraga
Patsient kaebas maakonnahaigla peale, kuna teda tabas haiglas südameinfarkt ja ta saadeti edasi kõrgema etapi haiglasse, kus tehti erakorralised protseduurid (k.a stentimine). Patsient süüdistas maakonnahaiglat lohakuses, hoolimatuses. Kaebust menetledes selgus, et infarkti poleks suudetud ära hoida ka kõrgema etapi haiglas, kuna kaasuvate haigustega südamehaigel võibki kliiniline pilt muutuda väga kiiresti ja etteaimamatul moel.
*
Jalaseen levib ajju
Patsient oli veendunud, et tema jalaseen on küünte ja nahapaksendite viilimisel tekkinud seenetolmuga kandunud edasi ninna. Ta kaebas aevastamist, köhahooge ja veretükkide tulemist ninast ning kuumahooge peas, mida seostas seene levikuga aju piirkonda. Jalaseent raviti mitme arsti juures, proovid ninast osutusid negatiivseks. Patsient viis ka ise korduvalt proove laboratooriumisse. Haigusloost selgus, et patsiendile oli väga keeruline selgitada, et on olemas ka mitteinfektsioosseid nahaprobleeme: ta ei tunnistanud seda, pidas hoopis meditsiini mannetuks ja ravimeid kehvaks. Patsiendil soovitati pöörduda psühhiaatrile.
*
Kahjunõue pere ülalpidamiseks
Patsient süüdistas silmaarsti ebakvaliteetses töös, kuna meditsiinitöötaja võttis tema ravimit sama süstlaga, mida kasutati eelmise patsiendi ravis. Ravimid olid erinevad. Pärast süstimist nägemine halvenes. Arstide kinnitusel oli põhjus ravimata diabeedis. Patsiendile selgitati, et kõne all olevate ravimite koostoime pole ohtlik. Selgus, et pereisa pimedaks jäämisega halvenes pere majanduslik seis ja kaebuse taga oli soov katta suurenenud väljaminekuid ja vähenenud sissetulekut.
*
Soov, et sama ei juhtuks teisega
Kiirabi ei tuvastanud kodus kukkunud vanainimesel reieluukaelamurdu, mille perearst tuvastas neli päeva hiljem, patsient viidi haiglasse. Patsient ei soovinud kahjutasu, vaid teavitada kiirabi juhtunust, et teistega nii ei läheks. EPE aitas patsiendil koostada kirja kiirabile, kust tuli väga viisakas vastus vabanduse ja põhjaliku selgitusega, miks kiirabiarst ei suutnud murdu tuvastada (puudusid klassikalised tunnused) ja lubadusega kasutada juhtumit asutuse temaatilistel õppepäevadel näitena, et taolisi juhtumeid vähem esineks.