Mullu lõppes haigekassas 2010. aastal alanud ravijuhendite arendamise rahvusvaheline projekt, mille eesmärgiks oli ajakohastada juhendite koostamise põhimõtted kooskõlas rahvusvahelise parima praktikaga, arvestades seejuures väikeriigi oludega. Oktoobris 2011 tutvustati uuendatud põhimõtteid avalikkusele Tartu Ülikooli arstiteaduskonna päevadel.
Uuendatud käsiraamat annab ülevaate kuidas ravijuhendite vajalikkust hinnata, neid koostada, rakendada ja uuendada. Juhendite koostamise ja heakskiitmise käigus arvestatakse nii kliinilise tõendusmaterjali kui ka kohalike oludega. Esiletoomist vääriv peatükk käsiraamatus on suunistest, kuidas tõendusmaterjali otsida ja kvaliteeti hinnata - seetõttu on raamat heaks abimaterjaliks ka õppe- ja teadustöö tegijatele. Oluliseks uuenduseks on käsiraamatus juhised, kuidas sõnastada ravijuhendi soovitusi ning määrata nende tugevust. Viimane on seotud soovituse koostamise aluseks oleva tõendusmaterjali mahu ja kvaliteediga. Uudsena, ja mõnevõrra harjumatu tegevusena, on ravijuhendite koostamise protsessis rakendatud rahvusvaheline hea tava: kõik ravijuhendite koostajad deklareerivad ka oma huvid, mida konfliktide ennetamiseks eelnevalt hinnatakse.