17. mai 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Igor Gräzin Tegemist on nn keemilise kastreerimise seadusega, kuigi siin on veel teisi aspekte sees. Komisjon vaatas selle küsimuse uuesti läbi 16. mail 2012. aastal. Midagi radikaalselt uut juba öeldule juurde öelda ei ole, kui ainult see, et me palusime kohale siis ka psühhiaatrite esindaja doktor Imre Rammuli, kes selgitas mõningaid meditsiinilisi ja farmakoloogilisi aspekte. Ma arvan, et kogu tema esinemise võiks kokku võtta vastusega küsimusele, mille me esitasime talle kõige lõpus. Me küsisime niimoodi, et Imre, ütle nüüd, sa ei ole mitte ainult arst, vaid sa oled ka kogenud poliitik, et kas sa poliitikuna saad komisjonile kinnitada, et selle seaduse rakendumise tulemusena muutuvad meie tänavad turvalisemaks ja kas meie lapsed on pärast seda paremini kaitstud. Imre Rammul ütles, et ta vastab sellele nii nagu poliitik ja arst, professionaal selles valdkonnas – muutuvad jah. Pärast seda ühte väikest tehnilist märkust, mida vajaduse korral ma võin selgitada, toimus hääletus. Konsensusega otsustati teine lugemine lõpetada, saata eelnõu tänaseks Riigikogusse ja teha ettepanek, et kolmas lugemine oleks sellisel juhul 30. mail 2012. Kõik otsused olid konsensuaalsed.