8. august 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kohtukoda tuvastas 10.06.2008 otsusega, et avaldaja vangistustingimused Rooma vanglas olid vastuolus artikliga 3 seetõttu, et talle ei tagatud tema tervislikule seisundile vastavaid tingimusi – avaldaja oli ratastoolis alates 1987. a, tal oli lihaste nõrgenemine ja depressioon. Kohtukoja otsuse järgselt viidi avaldaja üle Parma vanglasse, mille tingimuste osas esitas avaldaja uuesti kaebuse EIKile konventsiooni artikli 3 riive tuvastamiseks. EIK palus valitsusel reegli nr 39 alusel kohaldada ajutist meedet ning tagada avaldaja kohene paigutamine kinnipidamisasutusse, kus on võimalik tagada tema tervislikust seisundist tulenevad kohased tingimused. Välistamaks ebainimlikku kohtlemist lükati vangistuse täitmine edasi ning avaldaja paigutati koduaresti.

EIKi kohtupraktikast tulenevalt ei saa välistada, et eriti tõsiste haiguste või füüsiliste puuete korral tuleneb artiklist 3 nõue isiku paigutamiseks tsiviilhaiglasse või tema vabastamiseks kinnipidamisasutusest. Nii on EIK varasemalt leidnud, et raske vaimse häirega isiku või halvatud isiku vangistus on vastuolus artikliga 3. Hindamaks haige isiku kinnipidamise lubatavust tuleb lähtuda kolmest kriteeriumist: esiteks, kinnipeetava tervislik seisund; teiseks, kinnipidamisasutuses võimaldatava ravi iseloom; kolmandaks, jätkuva kinnipidamise põhjendatus tulenevalt isiku seisundist.