Autor: Kadi Heinsalu • 10. jaanuar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kõnealuste ravimiseaduse sätete kehtetuks tunnistamine oli sotsiaalministri ettepanekul Riigikogus arutusel juba 2010. aastal, kuid sotsiaalkomisjon jättis selle eelnõust välja. 2012. aastal esitas apteegipiirangute kaotamise ettepaneku Riigikogule õiguskantsler. „Ehkki Riigikogu toetas eelmisel aastal minu ettepanekut, kehtivad apteekide asutamise piirangud jätkuvalt, kahjustades konkurentsi ja jättes oma õigustuseks seatud rahvatervise eesmärgid tagamata,“ ütles õiguskantsler Indrek Teder. Ta lisas, et kuna Riigikogu ei ole ettepanekut täitnud, siis ei jäänud muud üle kui pöörduda Riigikohtusse ja taotleda vaidlusaluste sätete põhiseaduse vastasteks tunnistamist.

Õiguskantsleri sõnul lähtub Riigikohtule esitatud taotlus asjaolust, et apteegipiirangud ei toimi eesmärgipäraselt ning on hakanud oma algsetele eesmärkidele hoopis vastu töötama, kahjustades eelkõige tarbija huve ning takistades rahvatervise edendamist. „Ekslikult on asutamispiirangutes nähtud riigile odavat vahendit, mis peaks justkui tagama maa-apteekide säilimise, kuid tegelikult ei ole piirangute jõustumine taganud apteegiteenuse võrdsemalt üle riigi jaotumist ning samuti pole paranenud ravimite kättesaadavus,“ lausus õiguskantsler. Kehtivad apteekide asutamispiirangud ei puuduta Indrek Tederi sõnul ainult apteekide asutamist, vaid kindlustavad apteegikette kontrollivate hulgimüüjate majanduslikku võimu. „Ettevõtjatele teenimatu eelisseisundi kindlustamine on vastuolus ausa konkurentsi põhimõttega, mis peaks sõltumata majandusvaldkonnast tagama teenuse pakkumise ja nõudluse tasakaalu ning seeläbi parima kättesaadavuse ja hinna lõpptarbija jaoks,“ selgitas Teder.