Autor: Siret Trull • 17. aprill 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Seisukoht, et haiglad, sh Tallinna lastehaigla on ise rahaliselt huvitatud, isegi nautides patsientide tulva, nagu sõnastas perearstide esindaja, on kaugel tõest. Selge on, et lastehaigla töötab võimete piiril, püüdes igati abi ja kompetentsi jagada, kuid olukord ei ole normaalne. Kauaaegse pediaatrina olen  veendunud, et kõrges palavikus väikelast ei tohi väntsutada pikkades arstijärjekordades, veel vähem ravida nn telefoninõustamisega ning perearst peab külastama haiget imikut tema kodus, andes ühtlasi emale kohapeal vajalikke näpunäiteid. Aastakümnete eest, mil lapsi oli kordades enam ning arstidel puudus isiklik transpordivahend, oli see ometi võimalik.“

Viimati suure tähelepanu alla tõusnud teema haiglate EMO-de, sh lastehaigla vastuvõtuosakonna  ebaloomuliku koormuse üle on vallandanud terava  diskussiooni  haigla-  ja perearstide vahel.