Autor: Siret Trull • 5. oktoober 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

On fakt, et õed tegelevad patsientidega suhteliselt suurema osa ajast kui arstid ja on seega sageli erakorraliste situatsioonide esmased tunnistajad. Defibrillaatori sagedasemat kasutamist takistab õdedel asjaolu, et tuleb oodata arsti saabumist, sest neil endil puudub defibrilleerimise algatamiseks luba, mistõttu kardetakse ka kohtuprotsesse ja vastutuse võtmist.

Viivitusest elustamiseks vajalike meetmetega alustamisel tuleneb omakorda patsientide suurem suremus. Varasematest uuringutest on selgunud, et järsk südameseiskus on tähtsaim enneaegse surma põhjus mitmetes riikides, näiteks­ Norra, USA, Jaapan, Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Eesti. USA Südameühingu andmetel sureb igal aastal südameseiskuse tõttu umbes 250 000 ameeriklast.Tuleb arvesse võtta, et umbes 30% haiglas toimunud südameseiskuste põhjuseks on  vatsakeste fibrillatsioon või pulsita ventrikulaane tahhükardia. Kuna aeg kollapsist defibrillatsioonini on tähtsaim elulemuse määraja, siis südame rütmihäirete põhiliseks raviks on kohene defibrillatsioon.Valmisolek elustada on osakonniti erinevEduka defibrillatsiooni tõenäosus väheneb kiiresti südameseiskuse esimeste minutite jooksul. Seepärast muutub õe algatatud defibrillatsiooni idee järjest olulisemaks. Ka õdede hulgas leiab see lähenemine toetust.Õed on piisavalt enesekindlad, et algatada defibrillatsiooni, kui neil on selleks luba. ­Uuringutest on selgunud, et õdede algatatud defibrillatsioon on sama efektiivne kui arstide oma. Haiglasisese südameseiskuse elulemuse näitajad aga erinevad osakonniti: seal, kus patsiente monitooritakse (intensiivravi, kardioloogia jt) on südameseiskusega tegelemise alustamiseks kuluv aeg lühem ning vastavate patsientide elulemus võib olla peaaegu 90%.Kuigi haiglasisese elustamise näitajad on üldiselt haiglavälistest paremad, jäävad need oodatust väiksemaks. Võtmeprobleemina nähakse inimfaktorit, mistõttu pakutaksegi tehnoloogilist lahendust. AED (automated external defibrillator) lisamine osakondadesse on osutunud kasulikuks ning seega toetatakse AED programmide arendamist. Ka õdede kohustused elustamisprotsessis laienevad: kiire vastus, AED algatamine, kaasahaaratus elustamise otsuste tegemises ja arusaamine elustamisel kasutatavatest ravimitest.