Kiirabi väljakutsete arv pigem tõuseb kui kahaneb. «Pole sugugi erakordne, kui ühe 24-tunnise vahetuse jooksul sõidame maha 300-400 kilomeetrit,» ütles ajalehele Pealinn Tatjana Ventmann, kes on kiirabis töötanud juba 25 aastat.
Kiirabiarstid näevad Eesti elu kogu amplituudis ning joobes vanemad on pigem tavapärane kui erandlik nähtus. Kuid tohtri sõnul on vahel ka päris pisikesed lapsed purjus. «Häirekeskuse dispetšer helistab mulle ja ütleb: «Doktor, teile on kutse. Aga ärge enne sisse minge, kui politsei tuleb, sest seal on hirmus purjus seltskond.» Kohapeal tuli meile vastu noormees, näha, et võtnud, aga mõõdukalt, väga viisakas: «Vabandust, doktor, mina kutsusin kiirabi – see pole küll minu laps, aga ta nii hirmsasti karjus, et ma ei osanud midagi teha.» Astusime korterisse sisse – vaikus. Ühes toas diivanil lamab purjus mees, teises toas lamab ema. Purjus, täiesti kontaktivõimetu, pisut alla aastane laps tissi otsas. Oli endal sellest ema piima-viinakokteilist kõhu täis söönud ja ka magama jäänud. Aga kui uurima hakkasime, siis kõrvad olid tundlikud ja nina nohune. Viisime lapse loomulikult haiglasse. Mõne tunni pärast oli ta ennast «kaineks» maganud ja uuesti röökima hakanud – selgus, et lapsel oli keskkõrvapõletik.»