15. jaanuar 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

AsjaoludKaebaja saatis 2000. a sügisel mitmeid kirju Läti ametivõimudele ja Maailmapangale, milles süüdistas Läti kohtunikke korruptsioonis. Kõnealusel ajal oli ametiisikute laimamine kriminaalkuritegu ning kaebaja suhtes algatati kriminaalmenetlus. Kaebaja tunnistati süüdi 2002. a ametiisikute laimamises, kuid tema kriminaalvastutus välistati psüühilise haiguse tõttu. Kohus määras tema sunniviisilise ravi psühhiaatriahaiglas. Meedet ei pööratud koheselt täimisele ning vahepeal tunnistas Läti Konstitutsioonikohus põhiseadusvastaseks karistusseaduse normi, mille alusel oli toimunud kriminaalmenetlus kaebaja vastu. Konstitutsioonikohtu lahend jõustus 01.02.2004, kuid sama aasta suvel paigutati kaebaja kohtuotsuse täitmiseks siiski psühhiaatriahaiglasse. Kaebaja pöördus kohese vabastamise taotlusega kohtusse väites, et tema kinnipidamise aluseks olnud õigusnorm on kaotanud kehtivuse. Samuti oli kaebaja seisukohal, et ta ei ole kunagi olnud psüühiliselt haige. Kohus vabastas kaebaja 2004. a septembris. Kaebaja avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 5 lg-te 1, 4 ja 5 rikkumise tuvastamiseks.