Autor: Violetta Riidas • 27. veebruar 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Viieaastasel Joonasel oli süda paha ja kõht lahti, mitme päeva jooksul kurtis ta korra kõhuvalu üle, palavikku tal ei olnud. Ema Liisa päris pojalt alatasa, kas valutab kuskilt, kas hakkab parem. Parasjagu oli alanud ka gripihooaeg ning kõik sümptomid viitasid kõhuviirusele, mida poiss oli varemgi korduvalt põdenud. 

 Neli päeva hiljem, pühapäeva õhtul muinasjuttu lugedes jäi Liisa õige murelikult last silmitsema. «Joonase olek oli väga loid. Küsisin, kas ta ikka saab aru, et talle muinasjuttu loen,» meenutab Liisa, kes arvas siis, et loidus on tingitud vedelikupuudusest. Liisa haaras kraadiklaasi ja selgus, et poisil oli kõrge palavik. Ta kutsus kohe kiirabi. Kiirabiarst vaatas lapse üle ja arvas samuti, et loiduse põhjus võib peituda just vedelikupuuduses, aga mis poisil täpsemalt viga on, sellest ei saanud temagi esialgu aru. Enne lahkumist otsustas arst siiski igaks juhuks kõhtu kontrollida. «Kõhule vajutades muutus poja pilk õudusttekitavaks, sest viimaks oli aru saada, kui valus tal tegelikult oli. Kuid ta ei karjunud,» kirjeldab ema. Joonas on vaikne poiss, kes elab sissepoole ega kurda. Kiirabiarst viis poisi Rakvere haiglasse, kus selgus, et tema põletikunäit oli jahmatavalt kõrge. Kuna lastearsti haiglas parajasti ei olnud, toimetati Joonas öösel Tallinna lastehaiglasse, kus talle tehti operatsioon. «Kirurgi sõnul oli ussripik (pimesool - toim) juba lõhkenud, kõhuõõnes oli mäda ja tekkinud oli kõhukelmepõletik,» räägib Liisa, kelle sõnul oleks võinud kõik kurvalt lõppeda, kui nad oleks veel viivitanud. Operatsiooni käigus eemaldati ussripik, kuid sellega probleemid ei lõppenud. Joonasele tehti haiglas antibiootikumikuur ning nädala pärast lubati ta koju. Järgmisel päeval tõusis aga palavik ja poiss sattus uuesti operatsioonilauale. Mõneks päevaks dreeniti tema kõhuõõs, lisaks manustati põletikku tekitavate bakterite hävitamiseks kolme antibiootikumi. Koju sai ta vahetult enne jõule, kuid oli veel tükk aega nõrk ja kleenuke. Liisa mõtleb vahel endiselt, mida ta oleks saanud teisiti teha, et poja pimesoolepõletikule rutem jälile jõuda. Ka mõned tema tuttavad ei mõista, kuidas ta varem ei taibanud. Joonase juhtum ei ole aga sugugi erakordne, kinnitab Tartu Ülikooli kliinikumi lastekirurgia osakonna juhataja Karin Varik. Kuigi väikelastel esineb ussripikupõletikku ehk ägedat apenditsiiti – rahvakeeli pimesoolepõletikku – harva, on neil sümptomid iseäralikumad, viidates sageli teistele haigustele. Seepärast võib pimesoolepõletiku diagnoosimisel eksida ka kõige vilunum spetsialist, rääkimata lapsevanemast. Varik selgitab, et ühest küljest on apenditsiit kõige sagedasem ägeda kõhu haigus, kuid samas võib olla seda ka kõige keerulisem diagnoosida. Teinekord võib mittetüüpilise haiguskulu puhul patsienti konsulteerida korraga palju spetsialiste, kuid ussripikupõletiku diagnoos jääb ikka panemata. Lõhkemine lastel tavalisem