Autor: Siret Trull • 5. juuni 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Apteegituru teemal räägitakse olenevalt sellest, kas esindatakse turuliidrite või turuletrügijate seisukohti, teenuse kättesaadavuse halvenemisest või paranemisest ning maapiirkondade elu toetamisest või hääbumisest. Tegelikult on küsimus ülilihtne: kas olemasolevad apteegiketid säilitavad oma positsiooni või lastakse toimetama ka uusi huvilisi. Riigikogu võiks korraldada sellise küsimusega hääletuse ja asja unustada, sest mis ketid Eestis ja kus apteeke peavad, ei muuda ravimit vajava haige jaoks midagi.

 Eestis saab haige, kes ise suudab liikuda ja ravimite eest maksta, määratud ravimi kätte – istub bussi ja sõidab ühte olemasolevast 500 apteegist. Kui apteek jääb siiski kaugele või ei suuda inimene vanuse või tervise tõttu liikuda, toob vajaliku ravimi pereliige või kõbusam sõber. Kui ise liikuda ei suuda ja sõpru-sugulasi pole, siis ei aita ka see, kui apteeke on 1000 või on apteek samas majas kaks korrust allpool – ikka ei suuda sinna minna. Ravimi «geograafilisest kättesaadavusest» – ehk mitu apteeki kus paiknevad – on Eestis kümme korda olulisem ravimite rahaline kättesaadavus. Soodusravimite omaosaluse eest maksid haiged Eestis mullu 50 miljonit eurot ja soodustuseta retseptiravimite eest 12 miljonit eurot. See summa ei jagune elanike vahel võrdselt – kolmveerand pensionäridest tasub kolmveerandi ravimite omaosalusest ehk ühe inimese kohta 150 eurot aastas.