Autor: Triin Tabur • 12. september 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Indutseeritud pluripotentsed tüvirakud ilmusid teaduskirjandusse pelgalt kaheksa aastat tagasi. Toona ilmestas ühiskond tuline debatt embrüonaalsete tüvirakkude kasutamise eetilisuse üle. Erinevalt tavalistest keharakkudest pole need veel diferentseerunud ehk neile pole veel omastatud kindlat rolli, mida nad kehas täitma peavad. Sobilike mõjutustega saab neid muuta ükskõik milliseks rakuks ning seega vananemise või haiguse tagajärjel alla käivat organismi uuendada ja parandada.

Samas nõudis nende kogumine embrüo hävitamist, ning kuigi selleks võis kasutada ka kunstliku viljastamise tarbeks loodud viljastatud munarakke, mida poleks nagunii kehasse siirdatud, polnud see siiski paljude jaoks piisav argument. Nii kujutasid indutseeritud pluripotentsed tüvirakud teretulnud päästerõngast. Embrüonaalsete tüvirakkude omadustega sarnaseid rakke sai toota inimese juba väljakujunenud keharakkudest. Läbimurre vajas siiski põhjalikumat uurimist.