Autor: Siret Trull • 20. november 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

“Alguseks toon näite praktikast,” alustas Starkopf. Kliinikumis oli ravil 57aastane mees, kellel oli plaanis lihtne endoskoopiline nina­operatsioon polüüpide ja nina limaskesta paksenemise tõttu. Haigusjuhu tegid keeruliseks kaasuvad haigused.  Reumaatilise mitraal- ja aordiklapi rikke tõttu oli patsiendile neli aastat tagasi asetatud aordiklapi bioprotees. Kolm aastat tagasi tekkis intrakardiaalne tromboos ja ta vajas korduvat operatsiooni trombi eemaldamiseks. Hüperkoagulatsiooni seisundile vihjas ka posttrombootiline sündroom ühel jalal.

 “Tromboosi kõrge riski tõttu on patsiendil  näidustatud eluaegne antikoagulantravi. Nina endoskoopia on samas kõrge veritsusriskiga protseduur ja antikoagulantravi tuleks ära jätta. Neid riske arvestades tekib küsimus, kas protseduur on üldse vajalik või jätta operatsioon tüsistuste kõrge riski tõttu ära?” kirjeldas Starkopf. Mehel oli lisaks krooniline obstruktiivne kopsuhaigus. Allergia ja hingamisprobleemid olid siiski niipalju tõsised ja elukvaliteeti mõjutavad, et ninaoperatsioon oli vältimatult vajalik. 2013 suvel kirjutas kardioloog, et mehe südameseisund on  rahuldav, ninaoperatsiooniks oleks vajalik antikoagulantravi sildamine. Sildamine sai läbi viidud pere­arsti, anestesioloogi ja nina-kõrva-­kurguarsti koostöös. Kodus oli madalmolekulaarse hepariini süstimisel abiks patsiendi medõest tütar. Operatsioon tehti 2014 jaanuaris ja kulges edukalt. Hüübimisssüsteem oli hästi kontrolli all, ei tekkinud probleeme veritsusega ega tromboosiga. “Hästi ettevalmistatud patsient, oli tagasi­side haiglast. Patsiendil paranes oluliselt ninahingamine, vaevused said märkimisväärselt leevendust. Seega on perioperatiivne risk maandatav, see eeldab arstide head koostööd ja kollegiaalsust,” tõdes Starkopf.