Autor: Violetta Riidas • 9. detsember 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Aga jah, millegipärast oleme nende järjekordade lühendamisega kangelaslikult tegelenud 15 aastat, aga nad muudkui pikenevad ja pikenevad. See on nagu kolme peaga lohe, et lööd ühe pea maha, kolm tükki kasvavad sinna asemele. Ikka tehakse mingeid uusi arengukavasid, uusi rakendusplaane, uusi dokumente. Terve ministeeriumitäis ametnikke teeb tublit tööd – nad istuvad päevad läbi koos koosolekutel, nad teevad ka õhtuti tööd, vehivad, kirjutavad abonemente, nad istuvad 60 inimesega koosolekul, näitavad üksteisele oma värvilisi Powerpointe ja rõõmustavad siiralt nende üle. Selline töö käib pidevalt, aga järjekorrad muudkui pikenevad ja pikenevad.

Ainult et kuidas ja miks see toimub, sellest mitte keegi aru ei saa. Samas räägitakse, et me oleme lollid ja laisad, me teenime vähe, ei maksa piisavalt makse, haigekassas ei ole raha. Seda küll, aga tuleb välja, et haigekassa rahadest makstakse ju ka haigemajade karbikulud, makstakse elektrit ja kütust, makstakse aktsiisi- ja käibemaksu, mis kõik selle peale tuleb. See on tohutu raha raiskamine, selleks raha millegipärast jätkub. Arvatakse ka, et probleem ei ole rahas, vaid selles, et tohtrid lasevad jalga, et arstid jooksevad minema, lähevad sinna, kus on parem palk ja jõukamad patsiendid. Aga igal juhul arstid on ju olemas, spetsialistid on olemas, sellepärast et raha eest saab ju defitsiidi kätte.