Autor: Violetta Riidas • 12. veebruar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

 Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eelkõige tahtsin öelda seda, et iga kord on nii pagana piinlik siin olla, kui seda ravimiseadust arutatakse. Muidu nii häbi ei ole Riigikogu pärast, aga see, mis selle seaduse ümber on korraldatud, on tõesti lihtsalt piinlik. Kõigepealt ignoreeriti sisuliselt Riigikohtu otsust, mängiti lolli, võeti vastu uus seadus, millest saadi ühemõtteliselt aru, et see on põhiseadusega vastuolus. Siis, kui kiiresti jõuti ka selle tühistamiseni, tuldi siia, pakuti välja uus lahendus, plähmerdati ühest servast teise.

Ma iseendast usun, et see apteegiteenuse osutamise kohustuse panemine on ehk samm õiges suunas. Aga me ju näeme, et see on mõeldud ajutisena. Tegelikult pannakse üheks perioodiks see kohustus, samal ajal sisuliselt käivitatakse omandi sundvõõrandamise mehhanism, tekitatakse olukord, kus omand jagatakse ringi, vähemalt enamusomand. Siis ei ole seda teenuse osutamise kohustust enam sisuliselt mitte kellelegi panna, sest turg fragmenteeritakse ära. Miks seda tehakse, mina aru ei saa. Räägitakse patsiendikesksusest. Kuidas on see patsiendikesksem, kui farmatseut ise töötab ühes apteegis ja siis tal on veel teised apteegid, kus ta on lihtsalt osanik, kus ta ei viibi, kus ta tööta reaalselt? Tema võib olla seal osanik, aga näiteks härra Gräzin ei või olla ja Ligi ka mitte ei saa olla enamusosanik. Kuidas siis see lähedus või patsiendikesksus tagatud on? Mitte kuskilt otsast. Kuidas on tagatud kuluefektiivsus, kui omand tükeldatakse ära?  Kui ühele omanikule saab kuuluda vähem üksusi, siis öeldakse, et see on kuluefektiivsem.