Üleskutse: toeta Tartu pereisa Eriku võitlust vähiga

Kuna suitsumees ma ei ole, siis pidasin seda jahedate ilmade süüks, sest meie kliimavööndis on sellised ilmingud üsna levinud. Tegelesin igapäevaste toimetuste ja asjadega rahulikult edasi, sest erilisi vaevusi, peale väikese väsimuse, ma ei täheldanud. 

Pärast jõule otsustasin end siiski perearstile näidata, sest paremale poole kaenla alla oli tekkinud kerge valu. Perearst kuulas mu kopse ja suunas röntgenisse. Kopsu röntgenpilt näitas täielikku varjustatust. Mul lõi esimest korda „tuluke“ põlema, et midagi võib olla väga halvasti. Mind suunati EMOsse, kus arstid arvasid, et asi on väga tõsine ja tuleb kohe haiglasse jääda. 

Haiglas diagnoositi vedelik paremas kopsus, mille põhjustas umbes kuuesentimeetrise läbimõõduga pahaloomuline kasvaja. Ribide vahelt viidi mu rindkeresse voolik, millega võeti lõpuks välja neli liitrit vedelikku. Sain lõpliku kinnituse, et mu paremas kopsus on vähkkasvaja, mille väiksemad siirded on ka vasakusse kopsu jõudnud. 

Ühe hetkega varises kogu maailm kokku. Peast kerisid läbi kõik võimalikud variandid alates loobumisest lõpetades tervenemisega. See tundus nii ebaõiglane ja ebaaus. Mille eest ja miks just mind karistati? 

Tänu oma kallile abikaasale suutsin ma oma masendusest siiski välja tulla ja hakata elu nägema hoopis teisest vaatevinklist. Varem esikohal olnud materiaalsed väärtused asendusid pigem vaimsetega. Mind aitas ruttu normaalse elu juurde tagasi ka elutahe ja kohene füüsilise vormi taastamine. Oma haiglas veedetud aja veetsin Maarjamõisa treppe ja koridore „alistades“.

Uuringu tegemine oli ainuõige otsus, sest tänu sellele saime teada ravivormi ja ravimid, mis võiksid mind aidata ja tervenemiseni viia. Jäid ära standardprotseduurid keemiaravis ja minu teised organid ja tervis ei saanud viimaste toimel kannatada. 

Paraku ei olnud minu „jackpot“ selle kalli uuringu tellimisega veel küllalt täiuslik. Tuli välja, et ka ravim Xalkori, mida antud uuringu tulemusel võtma peaksin, maksab väga palju - ligi 4800 eurot kuus. Ning siingi ei suuda haigekassa mind aidata. 

Õnneks aitab mind vähiravifond „Kingitud Elu“, mis tasub suurema osa minu ravimite eest. Eriline tänu doktor Padrikule, Toivo Tänavsuule ja tema kadunud emale – Hille Tänavsuule, tänu kellele see fond üldse loodi ja tänu kellele elan ma tänasel päeval normaalset ja peaaegu täisväärtuslikku elu, olgugi et mu haigus ei ole veel mitte kusagile kadunud.