Foto: Kuvatõmmis

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni HIVi-AIDSi Ühendprogrammis (UNAIDS) seati 2014. aastal HIVi-vastasele võitlusele eesmärgid: 90% nakatunuist peaks olema oma (sero)staatusest teadlikud ehk saanud HIVi diagnoosi, 90% diagnoositutest peaks saama antiretroviirusravi (ARV-ravi) ja 90% ravisaajaist peaks olema saavutanud HIVi üle kontrolli ehk viirussupressiooni.

Kui need eesmärgid suudetakse 2020. aastaks täita, on võimalik 2030. aastaks HIV-epideemiale maailmas piir panna.

Oluline ravi järjepidevus. Tänapäeval peaks inimene HIVi nakatumise järel sujuvalt asjakohaste raviteenusteni jõudma ja mõne aja möödudes ARV-ravi abil HIVi üle kontrolli saavutama. Kaasaegse ARV-raviga ei ole võimalik viirust inimese organismis lõplikult hävitada, küll aga kontrolli all hoida. Sedasi on praeguseks HIV-nakkus muutunud krooniliseks haiguseks, millega elatakse aastakümneid. 

Rahvusvahelised uuringud on aga näidanud, et märgatav osa HIV-nakatunuid langeb (ravi)protsessist (ingl. k. continuum) eri ajal ja erinevatel põhjustel välja. Nii on lisaks ravi ja laiemalt kõigi HIVi korral näidustatud tervishoiuteenuste olemasolule vaja tagada ka ravile ning teenustele hea juurdepääs ja igati toetada nende kasutamist.

Kaasaegne ARV-ravi, milles kombineeritakse erinevaid toimeaineid, tähendab ravimite võtmist elu lõpuni iga päev mitu korda. Aja jooksul võib see HIV-nakatunule parimagi teadlikkuse ja tahtmise korral osutuda suureks väljakutseks, mistõttu on välja töötatud ravisoostumust toetavad meetodid ja sekkumised. Neist optimaalse valimine eeldab head ülevaadet nii kohalikest oludest kui ka HIV-nakatunute vajadustest.

Oleme haigusega esirinnas. Kuigi Eestis on esmashaigestumus HIVi alates 2006. aastast pidevalt vähenenud, oli Eesti 2014. aastal Euroopa Liidus ja Euroopa Majanduspiirkonnas 22,1 esmaselt registreeritud HIVi-juhuga 100 000 inimese kohta jätkuvalt esikohal (ECDC/WHO Regional Office for Europe 2015). HIVi ravi (sh ARV-ravi) on Eestis kõigile seda vajavatele HIV-nakatunutele tervisekindlustuse olemasolust sõltumata kättesaadav ja tasuta. 

Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi HIVi-AIDSi teadusrühma liikmena uurisin oma doktoritöös Eesti HIV-nakatunute kaasatust HIVi ravisse, sealhulgas soostumust ARV-raviga. Uurimistööst selgus, et 2013. aastal jäi Eestis HIVi raviteenuste igal astmel mingi osa HIV-nakatunuid asjakohastest teenustest kõrvale ning ainult 10–15% kõigist hinnanguliselt Eestis elanud HIV-nakatunutest oli saavutanud HIVi üle kontrolli ehk viirussupressiooni.

Samas selgus uuringutes, et ligi 90% ravisaajaist hindas oma ravisoostumust heaks, kuigi objektiivselt ehk HIV RNA analüüsi tulemuste põhjal oli haigus tegelikult kontrolli all neist vähem kui pooltel. Kõige enam oli ravisoostumus seotud ravisaajate enesehinnangulise terviseseisundiga ning ARV-ravi ja selle võimalike (kõrval)mõjudega seotud uskumustega.

Oluline toetav nõustamine. Saadud teadmistele tuginedes töötasime välja Eesti oludesse sobiva ravisoostumust toetava nõustamise. Nõustamise käigus selgitati ARV-ravi saajatele piltikult HIVi ja vastavate ravimite toimet inimese organismis ning koos nõustajaga otsis patsient n-ö nippe, kuidas muuta igapäevane ravimite võtmine enda jaoks kergemaks. Nõustamise kestuse ja sageduse määras raviasutuste tihe töörütm – see mahutati patsientide tavapäraste (ravi)visiitide sisse.

Võrreldes doktoritöö raames läbi viidud uuringute ajaga (2013. aastaga) on ARV-ravi taktika praeguseks nii mujal maailmas kui ka Eestis oluliselt muutunud. Alates 2015. aasta lõpust soovitavad kõik enam tunnustatud rahvusvahelised HIVi ravijuhendid alustada ARV-ravi kohe pärast diagnoosimist. Nii on käesoleval aastal ARV-ravi saajate arv Eestis jõudsalt suurenenud. Seda rohkem on aga inimesi, kes vajavad hea ravisoostumuse saavutamisel ja/või selle hoidmisel tuge.

Artikkel on valminud doktoritöö põhjal.