Foto: Erakogu

Küsitavusi õdede ja ämmaemandate õppe reguleerimiseks sõlmitud konsensusleppes selgitab Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ülle Ernits.

Õdede ja ämmaemandate õppe reguleerimiseks eelmise aasta novembris sõlmitud konsensusleppe osas on õendusjuhid esitanud 23. veebruaril avaliku pöördumise, milles tuuakse välja leppe ebaselged kohad. Pean oluliseks selgitada esitatud küsitavusi kõrgkooli vaatest.

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool ja Eesti Haiglate Liitu kuuluvad kõrgkooli praktikabaasid on juba allkirjastanud konsensusleppest lähtuvad praktikalepingu muudatused ning hetkeseisuga on vaid ühe haiglaga veel läbirääkimised leppe osas pooleli. Sõlmitud lepingumuudatused näitavad selgelt, et haiglate juhid väärtustavad konsensuslepet. Anname haiglatele nüüd aega ja töörahu, et nad saaksid korraldada ja lahendada praktikajuhendajate tasustamise küsimused ning teeme kokkuvõtted sügisel.

Kõrgkoolid saavad omalt poolt tegeleda sellega, et muudavad praktika korraldust veel sujuvamaks, muutes praktikaperioode pikemaks, et praktikantidel tekiks võimalus veel enam panustada. Selliselt säästame juhendamise ressursi vajadust ja koormust.

Väljalangevuse probleem puudub. Tahan täpsustada ka õendusjuhtide pöördumises välja toodud väidet, nagu oleks Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilaste väljalangevus lubamatult suur, mistõttu ei pruugi tööturule jõuda vajaolev hulk õdesid. Saan kõrgkooli rektorina selle väite ümber lükata, kinnitades, et kõrgkoolist väljalangevus on üks madalamaid üldse kõrghariduses ja nominaalse õppeajaga lõpetajate arv on meie kõrgkoolis Eestis kõige kõrgem. Väljalangevus ei peakski olema 0% ja ma ei usu, et ka õendusjuhid selle saavutamist sooviksid. Nii nagu kõrge väljalangevus ei ole hea märk, ei ole seda ka olematu väljalangevus. Täpsustuseks statistika: nii 2014/2015 kui ka 2015/2016 oli kõrgkooli rakenduskõrgharidusõppes väljalangevus 6,4%.

Olen veendumusel, et õendusjuhtide eestvedamisel konsensusleppest loobumine ei paranda mitte mingil viisil tulevikku. See võib hetkeks küll tuua õdedele praktikabaasides juhendamise tasu tagasi, lõigates samas õdede vastuvõtu arvud märgatavalt väiksemaks. Ometigi ei tohiks õdede suurema vajaduse osas kellelgi Eestis enam olla küsimusi, seda kinnitavad sotsiaalministeeriumi poolt tellitud uuringud ja prognoosid ning OSKA tulemused. OSKA analüüsist, kus tegutsesid koos valdkonna eksperdid – nii arstkonna esindajad, õendusjuhid, kõrgkoolide esindajad kui ka paljud teised, tuleb selgelt välja, et vajame õdesid rohkem kui hetkel koolitame, hooldustöötajaid veelgi enam.

Õdede piirkondlik vajadus on erinev. Tulevikku vaatavatest muudatustest rääkides on mõistlik läbi vaadata näiteks õdede vastuvõtu arvud piirkonniti, sest teame, et näiteks Põhja-Eesti vajab rohkem õdesid nii täna kui ka tulevikus. Samas tuleb ka Lõuna-Eestile koolitada piisavalt õdesid, et oleks tagatud jätkusuutlikkus ja kvaliteet.

Kõrgkoolide huvi ei ole tõsta vastuvõtu mahtu, kõrgkoolid täidavad riigi tellimust ja koolitavad vastavalt riiklikele prognoosidele. On arusaadav, et kui mõnes konkreetses asutuses ei ole senini olnud ega eeldata tööjõu vajaduse probleemi, siis võib panustamine üldise hüvangu nimel tekitada nördimust. Sellises olukorras tasub mõelda oma rollile ühiskonnas laiemalt, mida konsensusleppe allkirjastanud praktikabaasid ilmselgelt teevad. Alati on võimalik praktikandide voogu konkreetsesse baasi ka piirata, kui seda konkreetselt väljendada ja eelnevalt kokku leppida.

Eestis on olemas piisavalt palju informatsiooni tervishoiutöötajate vajaduse prognoosi kohta ja erinevate osapoolte koostööl on töötatud välja konkreetsed tegevused selle tagamiseks.

Tänaseks käima läinud ja tulevikku suunatud konsensuslepe on osa tulevase tervishoiuteenuse kvaliteedist ja selle lõhkumisel on negatiivsed tagajärjed.