Foto: PERH

Euroopa Komisjoni e-tervise poliitikasektori juhataja Terje Peetso sõnul aitab terviseandmete digitaliseerimine muuta need kergemini analüüsitavaks, see omakorda aga muuta järelduste tegemise ja seoste loomise kiiremaks.

Peetso hinnangul ei ole Euroopa tervishoiuvaldkonnas planeeritavad digiarendused mitte revolutsioon, vaid pigem ikka evolutsioon.

"Revolutsioon on see, kui tehakse mõni kardinaalne muudatus. Aga siin on tegemist arenguga. Laias laastus võetakse digilahendusi kasutusele Euroopas kahel moel. Näiteks saavad varem paberkandjal jäädvustatud otsused digivormi – olgu see siis haiguslugu, retsept või saatekiri. Teisalt võetakse kasutusele lahendusi, mida digitehnoloogia tunduvalt hõlbustab ning mis olnuks varem mõeldamatult keerulised – heaks näiteks on patsientide kaugmonitooring ja meie endi võimalus terviseandmeid igapäevaselt ise koguda," selgitas Terje Peetso.

Nii on digitaalsel retseptil kirjas ikka needsamad andmed, mis ka paberil, kuid ometi on digitaalsed lahendused kasutajasõbralikumad nii patsientidele kui ka meditsiinitöötajatele. "Digilahenduste eelis on andmete kättesaadavus ja analüüsitavus, mis teeb töö kiiremaks ja efektiivsemaks ning aitab meditsiini edasi kvalitatiivse hüppega," ütles Peetso.

Kui andmed on kiiresti analüüsitavad, saab ka järeldusi teha ja seoseid luua märksa kiiremini. Nii võib näiteks harvikhaiguste ravis, kus praegu võtab diagnoosini jõudmine aega keskmiselt kümme aastat, jõuda diagnoosini juba aastaga. See eeldab andmebaaside olemasolu, kust on võimalik otsida analoogseid juhtumeid; vaadata, milliseid uuringuid tehti ja millised ravimid toimisid. Harvikhaiguste ravis ongi juba loodud üleeuroopaline võrgustik, mille vahendusel saab konsulteerida ekspertidega ja kompetentsikeskustega.

Andmed rahvusvaheliseks

Harvikhaigused on hea näide sellest, miks on hea, kui andmed on rahvusvaheliselt kättesaadavad. Aga ka muude haiguste puhul võib sellest olla suurt abi: näiteks kui Eesti arstil on miljoni haigusloo asemel võimalik infot otsida 500 miljoni haigusloo hulgast.

"See on 21. sajandi meditsiin. Aga seda taset meil praegu veel ei ole," tõdes Peetso.

Piiriülese arstiabi direktiivis on kokku lepitud, et edasi minnakse digiretsepti ja haigusloo kokkuvõttega. Seejuures ei ole olulised mitte ainult tehnilised lahendused, vaid ka juriidilised (kellel on õigus andmeid vaadata), semantilised (tähendus võib sõltuvalt tõlkest muutuda, eriti masintõlke puhul) ja organisatoorsed (kas kõik tahavad kõigiga andmeid jagada). "Kui arst andmeid kogub ja analüüse teeb, siis see peegeldab ka tema arstlikku mõtlemist, ja pole kindel, et arst on iga kord huvitatud oma mõtteid jagama ja näitama, mis ta tegi või mis tegemata jättis," selgitas Peetso üht kitsaskohta ja lisas, et meedikud peavad olema kaitstud võimalike eksimuste puhul, mida igapäevases töös ka parima tahtmise puhul alati vältida ei õnnestu.

Kommenteerides isikuandmete lekkimise ohtu, mis terviseandmete digitaliseerimise küsimusega ikka kaasas käib, tõdes Peetso, et paberil terviselood on tihtilugu olnud kõrvalistele isikutele palju kättesaadavamad kui digilood. "Paberil haiguslugusid võis varem näppida ükskõik kes. Praegu digilooga on aga olemas logiraamatud, kus kõik, kes vaatavad, jätavad jälje," sõnas ta. "Muidugi võib sattuda küberrünnaku ohvriks. Aga viimased küberrünnakud on näidanud, et kõiki olemasolevaid turvalisuse loomise võimalusi pole tihtilugu rakendatud ning süsteemid pole kaasajastatud."

Kasu ka patsientidele

Andmete laiemast kättesaadavusest on abi ka patsientidele. Peetso tõi näiteks Hollandi patsiendi Dave'i, kes rääkis TEDx konverentsil sellest, kuidas ta neeruvähiga võitlemisel leidis abi just tänu internetis kättesaadavatele haiguslugudele. Mees leidis ise meetodeid, mida arstidega jagada. Kui ta ettekannet pidas, sõnas ta, et see oli kümme aastat tagasi, kui talle öeldi, et elada on jäänud kuus kuud.

"„Tänu info kättesadavusele saab patsient ise aktiivselt osaleda oma ravis ning just krooniliste haiguste puhul võib sellest olla palju kasu. Aga digilahendused pakuvad märkimisväärset abi ka haiguste ennetamiseks ning riskide varajaseks tuvastamiseks," usub Peetso. Muidugi peavad uurimistööks kasutatavad andmed olema anonüümsed. Kuid andmete jagamine teadusuuringute ja haiguste parema ravi jaoks on hädavajalik. "Meil on need andmed olemas ja neid tuleb kasutada!" on Peetso veendunud.