Foto: Scanpix/ PantherMedia

Sel suvel hakatakse Euroopas testima piiriülest digiretsepti ja haigusloo kokkuvõtete vahetamist.

Andmete liikuma panemine on Euroopas kavandatava digirevolutsiooni eeldus, selgitab sotsiaalministeeriumi e-teenuste arengu ja innovatsiooni asekantsleri Ain Aaviksoo.

Mida kujutab endast tervishoiuvaldkonna digirevolutsioon, mida Euroopas kavandatakse?

Euroopas tahetakse jõuda vähemalt sama kaugele kui on Eesti. See tähendab, et kui inimene läheb ühe arsti juurest teise juurde, siis tema andmed jõuavad sinna koos temaga. Ja see on juba revolutsioon Euroopas. Kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamisel on eeldus, et kui patsient soovib, siis tema eelnevad andmed on järgmisel arstil olemas. Täna see ei ole üldse iseenesest mõistetav. Väga paljudes Euroopa riikides kuuluvad andmed raviasutusele, mitte patsiendile. Kui üks raviasutus ei soovi neid teisega jagada, sest ta tahab, et patsient tema juures ravil käiks ja kindlustus temale raha maksaks, siis ei saagi patsient muul moel andmeid endaga kaasa, kui et ta peab paluma need endale välja printida. Ehk siis minimaalne eesmärk on, et ravikvaliteet peaks tõusma.

Digitaalsetele andmetele tuginedes on võimalik ka ravitulemust mõõta, juhtida ja hakata liikuma teenuste ühiku osutamiselt (arstivisiit, raviotsus) edasi tasemele, kus mõõdetakse, kas arstivisiit või raviotsus kogumina on nt kolme kuu pärast patsiendi seisundit parandanud. Me saame hakata mõõtma kvaliteeti ja kvaliteedi seost teenustega. Ja see on juba tõesti revolutsioon. Väga paljudes riikides seda tehakse juba täna. Eestis näiteks saaks jälgida, kui kiiresti insuldihaige jõuab kiirabiga haiglasse, kuidas haiglas on tehtud esmane nö äge ravi, seejärel järelravi, siis rehabilitatsioon ja lisaks osutatud sotsiaalteenuseid. Sellele, mida tehti ja kuidas see ravitulemust mõjutas, saab hinnangu anda. Sealt edasi on võimalik ravi rahastamist osaliselt muutma selliseks, et need raviasutused, kus kvaliteet on parem, saavad ka rohkem raha.

Kas sellist süsteemi arendatakse Eestis või see on Euroopa programmi osa?

See on globaalne muudatus, mille suunas soovitakse liikuda, kuid mis on kinni kultuurimuutuses. Pikka aega on arstide vastus olnud, et ravitulemus selgub alles hulk aega hiljem: patsient on haiglast lahkunud, haigla infosüsteemis tema andmeid enam pole. Digirevolutsiooni tulemusena see argument kaob ära: meil on võimalik kogu ahel, kas siis viieaastane või kolmekuune, läbi vaadata, mis seal on juhtunud. Me saame iga etapi kohta anda hinnangu. Seda on kõik tahtnud teha, aga see ei olnud võimalik enne digiandmete kätte saamist.

Ehk siis digirevolutsiooni kõige lihtsam eesmärk on, et tahame kvaliteeti saada paremaks. Järgmine samm on personaalmeditsiin. See on enamat kui ainult geenid. Geenid on üks meid iseloomustavaid tunnuseid, aga meil on veel terve rida muid erinevusi, mida on ka võimalik digitaalsel analüüsil arvestada. Saame konkreetse inimese jaoks kõiki neid andmeid arvesse võttes teha konkreetsele inimesele sobivaima uuringute ja raviplaani.

Arstid on kogu aeg patsiente personaalselt käsitlenud, lihtsalt andmete hulk, mida inimene, ka kõige parem arst, oma peas suudab töödelda, on piiratud. Ta ei suuda läbi lugeda kõiki 3000 vähiartiklit, mis igal nädalal avaldatakse, ega ka iga inimese kogu haiguslugu, aga haigustel on omavahelised seosed. Kui inimesel lisaks vähile on veel muu krooniline haigus, allergia või mingite ravimite mittesobivus, siis kõiki neid aspekte arvesse võtta ilma arvutite abita on võimatu.

Lisaks on digirevolutsiooni juures oluline, et analüüsi, mida saab teha ühe inimese kohta, saab teha ka terve tervishoiusüsteemi kohta . Nii saab teha kogu süsteemi jaoks paremaid otsuseid. Me saame näiteks vaadelda kõiki meie insuldihaiged, analüüsida nende aasta jooksul tehtud käike arstide juurde: kas ja kus nad on oodanud, kas see on olnud piirkondlikult põhjustatud viivitus või haigekassa lepingute puudus. Tulemuste pealt saab teha otsuseid, kas on vaja teha piirkonda tervisekeskus juurde või muuta midagi rahastuses. See on digirevolutsioon, mida kõik ootavad ja mis ei olnud enne võimalik, kui olid andmed ja kui arvutusvõimsus oli kasvanud tänasele tasemele.

Meditsiinis on oluline aspekt veel see, et ühe väga hea arsti koolitamine võtab väga kaua aega. Kui see arst ära sureb, siis sageli ei olegi võtta teda asendama teist sama tasemega tohtrit. Me peame väga palju aega ja energiat kulutama, et järgmine sama hea arst saada. Arvutitega on see erinevus, et kui üks saab mingi oskuse selgeks, siis on see võimalik kiirelt selgeks teha kõikidele arvutitele. Arvutid ei alusta õppimist nullist. Nad lähevad kõik paremaks eelmisest kõige paremast arvutist.

See ongi digirevolutsiooni mõte: eesmärgid samad, mis kogu aeg on olnud, kuid võimalused on kasvanud tehnoloogilises mõttes tohutult. Eestis meil on vaja andmed ühendada ja hakata neid targalt kasutama.

Kas arenguid veab EL?

Põhimõtteliselt niisuguste eesmärkide saavutamisega kõik on nõus ja saavad aru, et korraga kõik ei ole võimalik. Ühe probleemi lahendamisse ei pea tingimata olema kõik liikmesriigid korraga kaasatud. Piisab, kui 5-6 riiki teatud standardites omavahel kokku lepivad. Kui on olemas praktiline eeskuju, et asi töötab, siis me usume, et ülejäänud riigid tulevad kaasa. Rakendamine jõuab riikideni erineva tempoga. Sisuliselt toimub vabatahtlik harmoniseerimine.

Taktika muudatus nii Eestis kui Euroopas on suunatud tervikprobleemi ära lahendamisele. Kui me keskendume sellele, mis ei ole kokku lepitud, siis see nimekiri on kindlasti pikka aega väga pikk. Tuleb hakata järk-järgult konkreetseid probleeme lahendama. Ei ole mõtet kõiki andmeid kuskile tervisesüsteemi koguda, et siis hakata vaatama, mis sellest on kasu näiteks südamehaigetele, vaid vastupidi: esimesena lepime kokku, millised andmed peavad liikuma ja millistele standarditele vastama, et südamehaigete ravi parandada. Ehk probleem tuleb teha väiksemaks ja lahendus konkreetsemaks. 

Sellest, et kõik andmed on olemas, ei muutu veel midagi, need andmed peavad olema kasutatavad. Nt need standardid, mis on vaja kokku leppida insuldi puhul, on erinevad neist, mis vaja kokku leppida diabeedi puhul. Kahtlemata on vaja teha valikuid ja v-o see ongi kõige valusam, kui me otsustame edasi minna esimeses järjekorras mingi ühe ja mitte teise haigusega. Valikut peab suutma põhjendada. Kui ühe haigus puhul on kokkulepped juba tehtud, siis järgmistega on lihtsam.

Kas Eesti on nende riikide seas, kes esimesena probleemkohti lahendavad?

Jah. Eesti on seni olnud ja me loodame ka edaspidi olla nende hulgas, kes esimesena uusi lahendusi arendavad ja proovivad. Digiretsept on esimene konkreetne näide, mis Eesti ja Soome vahel tööle hakkab. Tänavu aasta teises pooles saavad patsiendid Soomes väljastatud digiretseptide alusel ravimeid Eesti apteekides välja osta. Vastupidi järgmisel aastal

Harvikhaiguste puhul juba mullu septembrist alates on olemas digitaalne platvorm, mis võimaldab piiratud hulka informatsiooni erinevatel Euroopa haiglatel ja pädevuskeskustel patsientide kohta digitaalselt vahetada.

Kas edasised tervisevaldkonna digitaalsed arengud on Euroopa tasandil kokku lepitud, st riigid ei võta enam ainult enda süsteemi arendamiseks ette suuri töid?

Üks ei välista teist, sest mis ühe riigi jaoks on suur, teise jaoks ei ole. Meie jaoks see, et üldse teha andmed erinevate asutuste vahel kättesaadavaks, on lahendatud probleem. Enamiku Euroopa riikide jaoks on see aga tohutu reform. Meie jaoks on suur muudatus see, kui me reaalselt mõõdame kvaliteeti, otsustame, et me nt nelja aasta pärast hakkame vastavalt kvaliteedile diferentseerima seda, kuidas raha liigub tervishoiuteenuse osutamisel.

Kas see on juba töös?

Lõplikku otsust veel pole, aga on räägitud, et me peaks selles suunas liikuma. Näiteks Hollandis on 70% teenuste rahastamisest seotud tervishoiuteenuste kvaliteedi tulemusnäitajatega, sama põhimõtet rakendavad (väiksemas mahus) ka Rootsi, Soome, Taani ja Holland.

Erinevad riigid on erineval tasemel. Seda kodutööd, mis meil võrreldes teistega on tegemata, tuleb meil ikka teha. Küll aga, mida veel lisaks tuleb teha, on püüda kvaliteedi arendamine kokku viia nende eesmärkidega, mis on erinevates riikides ühised. Ehk meil on olemas ühised eesmärgid ja ka oma individuaalsed tegemist vajavad tööd. Tuleb teha mõlemaid korraga.

Kas rahastus ühiste eesmärkide täitmiseks võiks tulla EList?

Jah. Tervishoid on üldiselt iga riigi siseasi ja väga lihtne tervishoidu Euroopa raha tuua ei ole, see on reeglina tohutute läbirääkimiste ja erandite küsimus. Eesti riigi üks oluline ettepanek möödunud aastal eesistumise ajal oli, et järgmisel finantsperioodil, mis algab aastaga 2020, EL võiks tervishoiu IT taristusse investeerida märkimisväärseid summasid. See on Eesti seisukoht praegu, mil valmistatakse ette uut finantsperioodi. Nõukogu järeldused toetavad seda. Me usume, et suudame aasta-paari jooksul teiste EL riikidega selles kokku leppida.

Mis see märkimisväärne summa on?

Saan rääkida vaid sellest, millest ma unistan. Ühtegi kokkulepet veel ei ole. Jämedalt ja lihtsalt öeldes Eestis u 15 miljonit eurot aastas kulub tervishoiu IT peale. Eestis peaks see summa olema vähemalt kaks korda suurem selleks, et me saaksime liikuda räägitud lahenduste peale või tehisintellekti abil töötavate otsustustugedeni. See oleks minimaalne hüpe Eestis.

Euroopa mõistes, kui seni on raha tervishoiu ITsse loetud kümnete miljonitega, siis see suurusjärk peaks olema suurem kui miljard ja kindlasti peaks neid miljardeid olema rohkem kui üks. Euroopa ühistesse tervishoiu infraprojektidesse peaks kasv olema kümme korda suurem.

Kas Eestil on võimekust seda summat kahekordistada?

Muidugi, see on tahtmise küsimus. Me ostame palju suuremate summade eest endale erinevaid aparaate. Kui me natukenegi majanduslikult mõtleme, siis kõik need aparaaditootjad asuvad välisriikides, ehk see on raha, mis voolab Eestist välja. Kompuuterdomograafide ja muude keeruliste aparaatide arendamise võimekust Eestis pole, aga on olemas võimekus arstile infotehnoloogia tööriistu arendada. Ja see raha jääks Eestisse. Nii et sellel on ka laiem efekt.

Infotehnoloogia kasutamata potentsiaal Eestis on nii suur, et sellesse investeeringute tegemine lähema 5 aasta perspektiivis peaks raha väga kiiresti tagasi tooma. Arstide ajakasutus, patsientide päästetud elud, tööturul tagasi teenitud raha. Olen öelnud, et on täitsa ükskõik, millise haigeterühma ravikvaliteedi mõõtmisest me alustame, meil on nii palju tegemata asju, et me esimese 5 aasta efekti saame kiirelt kätte. Aga me peame konkreetseid probleeme lahendama. Rohkem andmeid lihtsalt koguda ei ole mõtet. Meil on andmeid juba päris palju. Võtame ühe haiguse, hakkame mõõtma selle kvaliteeti, lepime kokku, mis on IT-lahendused, mis päriselt kasu toovad ja teeme need ära.

Ka Eestis ei ole ju rahastuse suurendamise osas veel kokkulepet?

Ei ole.

Kuidas see saavutada?

Tuleb IT kulude asemel rohkem rääkida tulemusest, mida me tahame. Võtame näiteks insuldi: teame täna, et meil on 6 kuu ravitulemused sellised, mida me võrreldes teiste arenenud riikidega saame parandada. Hakkame pihta.

Miks me poel hakanud pihta?

Sest meil on väga palju erinevaid prioriteete. Meil on meie IT prioriteedid ja tervishoiupoliitilised prioriteedid ja need pole olnud kooskõlas. Seda võib võrrelda olukorraga, kus kolmest erinevast puslekarbist on võetud peotäis tükke ja pandud laua keskele kokku: tükke on palju, aga ükski pilt kokku ei lähe. Me ei suuda ühtegi konkreetset probleemi ära lahendada, sest oleme teinud üksikuid pusletükke. Lepime kokku ühe probleemi, mida lahendama hakkame ja siis need puuduvad pusletükid: tegeleme ainult nendega. Meil jääb kindlasti mingi osa asju tegemata, aga me saame ühe probleemi lahendatud.

See on valikute ja kokkulepete küsimus, mis eeldab usaldust süsteemi osapoolte vahel. Meil on täna lihtsalt prioriteedid harali.

Kas milleski siiski on kokku lepitud, mida saab ära tehtud?

Mina ei ole tervishoiupoliitika kujundaja, mina sellele vastata ei oska. Võin ainult tunnetusest rääkida, et soov midagi muuta on olemas. Kuhu see näpp peale pannakse, nõuab veel läbirääkimisi. Mulle tundub, et tulemuse mõõtmine ja kuigi me ei hakka ilmselt tegelema ainult ühe haigusega, on üks tugev kandidaat insult. See tundub olevat hea näide, millega edasi minna ja kus erinevate arstide ja haiglate vahel näib olevat konsensus.

Te olete otsustanud asekantsleri ametist lahkuda. Miks te ei taha nende teemadega enam ise edasi tegeleda?

Ma tahaksin kiiremat tempot. Mina usun, et asju on võimalik teha pikemate sammudega.

Mis on pikemaid samme takistanud?

Otsustusjulgus. Kõik on aru saanud sellest, et olulisi muudatusi on vaja. Võtame lisaraha. Kui me ainult katsume suurendada tervishoiu eelarvet, aga ei muuda seda, mida me selle raha eest teeme, siis on see lõputu probleem. Raha peaks kindlasti kasutama teisiti kui me seni oleme teinud: meil on killustunud rahakasutus. Alustades tervishoiu- ja sotsiaalteenuste mittekattumisest, inimese jaoks need teenused kokku ei jookse, kuigi ministeerium on üks. Ka tervishoiusüsteemi sees tekisikutamine esmatasandi ja eriarstide, suuremate ja väiksemate haiglate vahel patsienti ei aita. Kui sinna raha juurde paneme, siis hetkeks tundub, et tekk on suurem, aga sikutamine käib ikka edasi. Inflatsioon sööb selle lisaraha kiirelt ära.

Me peaks kasutama seda hetke, kui meil korraks on rohkem raha ja on kergem ümberkorraldusi teha, sest need võtavad ka raha. Aga kui me lisaraha lihtsalt ära kulutame, oleme peagi samas seisus tagasi.

Me ei peaks arendama tervishoiusüsteemi, vaid tervishoiuteenuseid. Teenused lähtuvadki sellest, et me võtame ühe murega patsiendirühma ja mõtleme läbi, mis neile peaks olemas olema. Mõtteviis on selles suunas liikumas, aga me usun, et me suudaks palju kiiremini.