Foto: Veiko Tõkman

Ametist lahkuvat terviseministrit jääb meenutama tervishoiu lisaraha, mida saab nelja aasta lõikes süsteemi juurde 1-2%, toob välja patsientide liidu juht Kadri Tammepuu.

Ühelt poolt võib mõista, et sellega rahastatakse täiendavalt haiglate ravilepinguid, kuid teisalt jäi alus panemata sisulistele muudatustele – kuidas motiveerida inimesi tervemad olema ja haigestudes optimaalselt nõu ning abi saama.

Ennetusprogrammid piirduvad täna vaid mõne haiguse varasema avastamise katsega, vana mudeliga jätkates liigub arstiabi tahes-tahtmata tasapisi patsientidest kaugemale.

Erisoodustusmaksu kaotamine töötavate inimeste tervisekuludelt lõi täiendavaid võimalusi tööandjate abiga tervist hoida ja seeläbi meditsiinis tõeliselt tulevikukulusid ohjata. Töökäte puudus on pannud juhte mõtlema, mida ette võtta, et töötajad tervemad püsiksid – üks panustab spordiklubi liikmemaksule, teine innustab rahvaspordiüritusest osa võtma, kolmas soetab eraravikindlustuse poliisi. Igaüks saab leida sobiva, kuid veelgi tähtsam on tervise hüvanguks kulutatud aeg.

Rahapuudus meditsiinis koondab otsustajaid ja teenusepakkujaid. Allesjääjate mõjukus suureneb ja patsiendi hääl jääb järjest vaiksemaks, eriti süsteemis kannatada saanutel.

Minister Ossinovski mõte, et tulevikus võiks olla iga haigla juures esindaja, kelle poole patsient saaks hädas pöörduda, lahkneb igapäevasest praktikast. Kui inimene on tõepoolest abivajavas seisus, siis kuidas tema olukorda parandaks see, kui keegi patsientide esindaja kõrvalruumis istub – tal on sel hetkel arsti vaja. Probleeme lahendatakse alles siis, kui tervis on parem.

Teiseks, kui töötatakse koos arstidega samas majas, siis paratamatult tekib nendega kollegiaalne suhe, mis ei pruugi olla maksimaalselt patsiente toetav. Patsientide huve kaitseks oluliselt paremini patsiendikindlustuse seaduse rakendamine, mida minister on lubanud 2016. aastast, kuid seni ei ole suudetud seda ellu rakendada.

Lisaks peame oluliseks patsiendiorganisatsioonide arengut, nagu on toimunud mujal maailmas. Kahjuks võib riigi poolt rahastatavate organisatsioonide puhul tekkida küsimus, kui kaugele nad on valmis diskussioonis riigiga minema, kui küsimuse all on tervishoiupoliitiliste otsuste tegemine.

Soovime uuele tervise- ja tööministrile jõudu, et ellu viia süsteemseid ja sisulisi muutusi, mis tervishoiu probleeme pikemas perspektiivis tõepoolest ka lahendaks.