Foto: Caro/Scanpix

Palliatiivravi keskuse eesmärgiks on toetada patsienti ja tema lähedasi haigusega toimetulekul, leevendada füüsilisi ning emotsionaalseid vaevusi, pakkuda tuge ning mõistmist.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla anestesioloog Pille Sillaste sõnul on palliatiivne ravi elu pikendav ja kasvaja levikut piirav ning ühtlasi patsiendi elukvaliteeti parandav. Palliatiivset ravi pakutakse patsientidele kogu haiguse vältel, sõltumata sellest, kas spetsiifiline haigusevastane ravi toimib või ei toimi enam. 

Meeskond, kes toetab patsienti igakülgselt

Palliatiivravi keskuses töötavad arstid, õed, sotsiaaltöötajad, psühholoogid, hingehoidjad, kogemusnõustajad ja koordinaator. Vajadusel kaasatakse patsiendi ravisse toitumisspetsialist, stoomiõde või teisi spetsialiste.

"Palliatiivravi keskuse valuarstid ja -õed on keskuses olemas selleks, et aidata leevendada patsiendi valusid, pakkuda leevendust haigusega kaasnevate vaevuste, näiteks ärevuse, õhupuuduse, väsimuse, iivelduse, oksendamise ning seedevaevuste korral," loetleb Sillaste.

Ning muidugi hingeline tugi, milleta kuidagi ei saa. Keskuses on olemas psühholoogid ja hingehoidja, kes nõustavad nii patsienti kui ka tema lähedasi.

Mida teha, kui enam ei tule oma eluga toime? Kuhu pöörduda ning millistele toetustele on haigel või tema lähedastel õigus? Mida kujutab endast kodune toetusravi ning kuhu pöörduda siis, kui enam iseseisvalt kodus hakkama ei saa? Kindlasti ei tohiks ühtegi küsimust peljata – vajalikku infot jagavad keskuse sotsiaaltöötajad.

Valu – olemuselt lihtne, kuid samas individuaalne

Valu defineeritakse kui ebameeldivat sensoorset ja emotsionaalset kogemust, mis on seotud tegeliku või potentsiaalse koekahjustusega või kirjeldatud selle kahjustuse seisukohalt (IASP 1973). "See on osa elust, kaitsereaktsioon meie kehaga toimuvale. Seega võib öelda, et valu võib olla oma olemuselt nii positiivne kui ka negatiivne. Samas ei ole valu midagi, millega peaks leppima," tõdeb anestesioloog.

Sillaste sõnul on kõige levinumad valud erinevad liigesevalud, seljavalud (95% inimestest on vaevelnud elu jooksul vähemalt korra seljavalude käes), peavalud ja krooniliste haigustega kaasuvad valud.

Ka onkoloogiliste haiguste puhul on valu patsienditi erinev – pooled haigestunutest ei tunneta diagnoosimisel mingisugust valu, teistel on see jälle igapäevaelus häirivalt tuntav.

"Valulävi erinevus ei tähenda seda, et patsient oleks tugev või nõrk. Igal inimesel on oma valumälu ja mida rohkem inimene valu tunneb, seda tundlikum ta valule on. Mida koormatum valulävi on, seda tugevam on tuntav valu," selgitab Sillaste.

Valu tugevus sõltub sellest, kuidas sellesse suhtume

Anestesioloogi kinnitusel on valu oma olemuselt lihtne, kuid samas individuaalne. Valu tajumist mõjutavad meie meeleolu, suhtumine, tähelepanu suunatus, eelnevad või kaasuvad haigused, kasvatus, religioon, geenid, kultuur, samuti ootused-hirmud.

Nagu öeldud, on valu olemuselt emotsionaalne ja subjektiivne. Valu tugevus sõltub sellest, kuidas valusse suhtume, kuidas suudame kontrollida oma mõtteid ja emotsioone.
Valu võimendub negatiivsete aistingute näol ning koosneb emotsionaalsest, füüsilisest ja kognitiivsest poolest. Valu põhjustab funktsionaalsuse ja liikuvuse alanemist, samuti pärsib aktiivsust, töö tõhusust ning füüsilist suutlikkust. Alaneb une kvaliteet, seksuaalsus, lõõgastumisvõime. Samuti suureneb oht ärevuse, ängistuse, depressiooni, valu ja piinade ning suitsidaalsete mõtete tekkeks.

Valu tüsistused on inimeseti väga erinevad. Võib olla raske köhida, atelektaas, röga retensioon, hüpokseemia, respiratoorne infektsioon. Esineda võib tahhükardia hüpertensioon, müokardi hapniku vajaduse tõus, müokardi isheemia, infarkt. Samuti võivad tekkida hüübimissüsteemi häired, vähene liikumine, süvaveeni tromboos, kopsuarteri trombemboolia. Suureks probleemiks võib kujuneda ka mao tühjenemise aeglustumine, peristaltika aeglustumine, subiileus.

Probleemiks võib saada katehhoolamiinide tõus, hüperglükeemia, naatriumi ja vee retensioon, haavad ei parane. Lisaks võib tekkida immuunsüsteemi puudulikkus ning organismi ohustada erinevad infektsioonid, loetleb Sillaste erinevaid tüsistusi.

Valu ei tohi kunagi varjata ja alustama peab raviga

Sillaste paneb patsientidele südamele, et valu ei tohi kunagi varjata. Kindlasti tuleks alustada valuraviga niipea, kui selleks tekib vajadus, see tähendab võimalikult kohe.

"Soovitan rääkida alati oma arstile valust, isegi kui ta ise ei küsi. Juba varem, kodus, tasub panna kirja või mõelda läbi, millal valu algas ja missugune tegevus või kehaasend tugevdab valu ning mis seda leevendab. Missuguseid valuvaigisteid ja mitu milligrammi olete võtnud seni valu leevendamiseks ning kuidas see on mõjunud. Rääkige valust nii nagu see on. Oleme palliatiivravi keskuses, et leevendada haigusega kaasuvaid vaevusi, samuti toetame haigusega toimetulekul ning soovime parandada patsiendi elukvaliteeti," tõdeb anestesioloog ja toonitab veelkord, et valu ei tohi lihtsalt kannatada, vaid selle vastu peab abi otsima.