Foto: Kliinikum

Tartu Ülikooli õppejõud ja teadlane Elle Põldoja kaitses kevadel Tartu Ülikoolis väitekirja õlaliigese kapsli ülaosa struktuurist ja verevarustusest. Meditsiiniuudised esitas talle paar küsimust.

Miks on õlaliigese sidemelis-kapsulaarne aparaat nii ehituse kui ka verevarustuse aspektist aktuaalne?

Õlaliiges on üks inimese liikuvamaid liigeseid. Omavahel liigestuvad õlavarreluu suur pea ja abaluu väike liigeseõõnsus. Liigesekihn, mis ümbritseb õlaliigest, on avar, õhuke ja lõtv. Seda tugevdavad sidemed ning lihaselis-kõõluseline rotaatormansett. Õlaliigese ülaosas asub subakromiaalne limapaun, mille alumine osa on ühenduses rotaatormanseti kõõlustega. Õlaliiges on oma ulatusliku liikuvuse tõttu seotud rohkete vigastustega: õlaliigese nihestused, limapauna pitsumised, rotaatormanseti lihaste ja kõõluste põletikud ning rebendid. Üle 40aastastest inimestest 30%-l esineb õlakahjustusi ning vanuse kasvades ilmneb märgatav tendents õlaliigese vigastuste tõusule.

Mida need vigastused teevad?

Need vigastused põhjustavad õlavalu, mis pärsib inimeste igapäevast käelist tegevust, töövõimet ja alandab elukvaliteeti. Vigastuste üheks olulisemaks tekkepõhjuseks peetakse vähenenud verevarustust. Kirjanduse andmetel on paljud autorid uurinud rotaatormanseti lihaste kõõluste ja kapsli verevarustust üldiselt, kuid keegi pole siiani kapslis asuvate sidemete verevarustust eraldi kirjeldanud. Õlaliigese kapsli tagumis-ülemine osa pole uurijate poolt nii palju tähelepanu pälvinud kui kapsli eesmine osa.

Varasemates artiklites on kirjeldatud, et viskealade sportlaste vigastused tekivad tagumis-ülemise õlaliigese piirkonnas, kuid nende vigastuste biomehaanika on tänaseni vähe uuritud valdkond. Samas on viimase 30 aastaga suurenenud õlaliigese artroskoopiliste operatsioonide osakaal ja paranenud magnetresonantsdiagnostika meetodi tundlikkus, mis mõlemad vajavad üha rohkem struktuuride detailset anatoomilist kirjeldust. Seetõttu keskendusime käesolevas uurimistöös õlaliigese kapsli ülaosa struktuuride ja nende verevarustuse kirjeldamisele.

Millised olid õlaliigese preparaadid ja uurimismeetodid?

Töös kasutasime uurimisobjektidena laipadelt saadud õlaliigeste vanemaealiste inimeste nii fikseeritud kui ka fikseerimata preparaate. Uuritavaid õlapreparaate oli kokku 101 ja neil ei esinenud rotaatormanseti lihaste rebendeid. Uurimisülesannete lahendamiseks kasutasime komplekselt anatoomilist, histoloogilist ja immunohistoloogilist uurimismeetodeid. Nii lateksmassiga süstitud kui süstimata arteritega õlaliigestel rakendasime anatoomilist dissektsioonimeetodit. Doktoritöö uuringud viisime läbi Lübecki Ülikooli anatoomia instituudile annetatud laipade õlaliigestel.

Milles seisneb väitekirja tulemuste uudsus?

Kokkuvõttes võib öelda, et uurimistöö tulemused täiendavad meie teadmisi õlaliigese ülemise kapsli anatoomiliste struktuuride osas ja aitavad kirurgidel ära hoida avatud ja artroskoopiliste operatsioonidega seotud komplikatsioone. Saadud tulemused omavad rakenduslikku tähtsust nii kliinilise meditsiini seisukohalt kui ka arstitudengite, meditsiini- ja spordispetsialistide (arstid, õed, füsioterapeudid, treenerid) koolitamise aspektist.

Väitekirja tulemuste uudsus seisneb eelkõige õlaliigese kapsli ülemises piirkonnas paiknevate anatoomiliste struktuuride ehituse ja nende verevarustuse detailses kirjeldamises. Uurimistöö tulemusena leidsime, et õlaliigese kapsli ülaosas asuvad sidemed on anatoomiliselt püsivad struktuurid ja on hästi verega varustatud. Liigesekapsli eesmises-ülemises piirkonnas paikneb rotaatorintervall, mille struktuurse osa moodustavad ligg. coracohumerale ja glenohumerale superius ning nende sidemete peamiseks verevarustuse allikaks on a. subcoracoidea. Liigesekihnu tagumises-ülemises osas andsime detailse anatoomilise kirjelduse lig. glenocapsulare ja selle sideme verevarustuse kohta. Oma töös kirjeldasime samuti bursa subacromialis´e nii kraniaalse kui ka kaudaalse seina verevarustust koos, mida varasemad kirjandusallikad pole sellisel moel käsitlenud.

Liigesekapsli ülemises piirkonnas paikneva limapauna kaudaalne sein on otseses kontaktis rotaatormanseti kõõlustega ja nende struktuuride verevarustus toimub ühiste arterite kaudu. Limapauna kaudaalses seinas paikneb rotaatorintervall, mille struktuuride verevarustus on seotud peamiselt a.subcoracoidea´ga.