Foto: Meeli Küttim / Äripäev

Kolmapäeval uueks Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimeheks valitud Priit Eelmäe lubab seada oma peamiseks eesmärgiks patsiendikesksuse kasvatamise, millele tema hinnangul aitaks kaasa ka senisest suurem koostöö Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tallinna Lastehaiglaga.

Kuidas tekkis Teil mõte TÜ Kliinikumi juhi kohale kandideerida?

Mul on kogemus Tartu Ülikoolis töötamisest 12 aastat ja pärast seda 10 aastat Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuses (HNRK). Eluaeg ei sa ühes kohas töötada ja sama organisatsiooni juhtida: väsib juht ära, isegi kui tal on värskeid mõtteid, ja organisatsioon samamoodi. Teatud tsüklilisus on mõistlik ja vajalik, et organisatsioon oleks tugev ja areneks edasi.

Vaatasin siia- ja sinnapoole, rääkisin Eesti tervishoiuvaldkonna juhtidega ja leidsin tuge. See viiski otsuseni kandideerida. Mul on olnud võimalus seda mõtet poole aasta jagu oma peas mõelda. Kord oli see mõte meeldivam, kord vähem, aga resulteerus sellega, et ma oma dokumendid koos visiooniga esitasin ja lõpp on teada, kuidas see läks.

Kas natuke kahju on sellest tööst, mis jääb Haapsallu maha?

Vastan siiralt: jah, väga kahju on. See on vahva organisatsioon, sinna on pandud palju sisse ja see on minu eriala valdkond. Aga ka see organisatsioon vajab uusi mõtteid. Ma arvan, et kui emotsioonid kõrvale jätta, siis minu lahkumine on ka HNRK vaatest väga tervitatav muudatus.

TÜK nõukogu tõi Teie valimise põhjusena välja, et Teil on terviklik vaade, kuhu TÜKi edasi arendada. Milline Teie visioon on?

Patsiendikesksus on see, mida tahaks saavutada ja eelkõige läbi personali. Personal, IT ja kvaliteet: need kõik on patsiendi teenistuses. Praegu meie meditsiinisüsteem on teenustepõhine, aga võiks muutuda oluliselt patsiendikesksemaks, patsiendi lähedasi kaasavaks ja seeläbi efektiivsemaks ja inimestele mõistetavaks. Meditsiin on keeruline valdkond ja seal võimalus väärarusaamadeks on hästi suur.

Igal töötajal peaks olema arusaam, kuhu suunas kliinikum liigub, ja olema arusaam, et kõikidest töötajatest sõltub see, kui hästi või halvasti me suudame iga patsienti käsitleda - et patsient tunneks ennast selle süsteemi osana, väärtustatuna. See hakkab pihta ukse eest, kus on kojamees, kes oskab ka tere öelda, ja liigub kuni lõikava kirurgini välja: selline on terviklik personaalne lähenemine.

Ja eks loomulikult ka motivatsioonisüsteemid peavad olema vastavad. Tean, et TÜKis praegu see on murekoht ning motivatsioonisüsteem pole kõige paremini staaži ja senist kogemust väärtustav.

Üks prioriteet on ka õppe- ja teadustöö pool – kuidas tagada seal parim koostöö.

On asju, mida on võimalik kiiremini saavutada ja teisi, mis aega võtavad.

Mida te arvate ühtse ülikoolihaigla loomise ideest koos Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tallinna Lastehaiglaga?

Arvan, et see on väga jätkusuutlik idee. Eks lõppeesmärk on jälle see, et patsient peaks saama kiiret, professionaalset abi. Kui suurtel haiglatel oleks üksteise uuringute ja operatsioonide andmed kiirelt kasutatavad, siis see kindlasti võimaldaks ka kiiremaid otsuseid, mis teinekord võivad olla elupäästva rolliga.

Ka pädevusvaldkondade jaotamine ja kokkulepetest kinni pidamine on oluline.

Samuti tudengite koolitus, teadustöö seal hulgas, sest suurem hulk patsiente annab suurema kogemuse nii kitsa eriala arstile kui ka tudengitele. Ka praegu residentuur toimub üle Eesti kõikides haiglates, st koostöö käib, aga seda saab paremini koordineerida. Ühtne lähenemine aitaks sellele kaasa.

Millal täpsemalt Te TÜKis alustate?

1. oktoobril.

Seega jõuate veel enne kokku panna tööjuhendi oma mantlipärijale HNRK-s?

Jah, eks sellega tuleb ka nüüd tegelema hakata. Üks samm on nüüd tehtud ja nüüd saab hakata järgmisi tegema. Igal juhul annan edasi hea sõna ja head juhised. Ma ei taha ja ei soovi uuel inimesel varjuna pea kohal olla. Küll aga olen alati valmis arutama asju koostöö ja ka töö sisulise korralduse poole pealt. Aga enda mõtteid ei kavatse ülemääraselt peale suruda kellelegi.

Kas on asju, millega järgmine HRRK juht peaks arvestama?

Igas organisatsioonis on asju, millega tuleb tegeleda. Usun, et Haapsalus on tekkinud tugev meeskond ja usaldus teiste Eesti tervishoiuasutuste silmis on olemas. Äsja sai tehtud struktuurireform, kus professioonipõhistest meeskondadest said diagnoosipõhised meeskonnad ja osakonnad. Arvan, et sellel rindel võiks jätkata. Uued ravimetoodikad ja ka uute ravitingimuste tekitamine on need, mis aitavad senisest kvaliteetsemale raviteenusele kaasa. Asju, mis pooleli on, on küll. Aga usun, et kardinaalseid muutusi hetkel ei ole vaja.