Foto: Andras Kralla

Täna, 10. septembril on rahvusvaheline suitsiidiennetuspäev, mille raames esitleti sotsiaalministeeriumis uuringut „Aastatel 2006-2016 enesetapu sooritanute epidemioloogiline ülevaade“.

Sotsiaalministeeriumi tellimusel tegi Tartu Ülikool uuringu „Aastatel 2006-2016 enesetapu sooritanute epidemioloogiline ülevaade“. Uuringus analüüsiti enesetappude dünaamikat Eestis aastatel 2006–2016, tunnuseid, mille poolest enesetapu sooritanud inimesed erinesid üldrahvastikust ja mis ajendeil inimesed enesetapu sooritasid.

Analüüsi tulemusi tutvustas projekti koordinaator Liis Rooväli Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudist.  Analüüsi kommenteerisid sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist Käthlin Mikiver ja MTÜ Peaasjad kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa.

Enesetappude arv Eestis on aastate jooksul vähenenud nii meeste kui ka naiste hulgas, kuid on jätkuvalt üks kõrgemaid Euroopas selgus Tartu Ülikooli uuringust.

Aastatel 2006–2016 hukkus enesetappude läbi 2543 inimest. Enesetapu sooritanutest 80% olid mehed, 4% olid alla 20aastased lapsed ja noorukid. Enesetapu sooritanud meestest 70% olid alla 60-aastased ja naistest 52% olid üle 60-aastased. Kui aastatel 2006-2013 hukkus enesetappude läbi aastas keskmiselt 237 inimest, siis aastatel 2014–2016 keskmiselt 205. Nii meeste kui naiste hulgas on enesetappude arv aastatel 2006-2016 vähenenud, kuid oli veel 2015. aastal 1,5 korda kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt. 2017. aastal hukkus statistikaameti andmeil enesetappude läbi 219 inimest.

"Kaotame enesetappude läbi Eestis enam kui 200 inimest aastas. See on lubamatult palju. Õigeaegse märkamise ja abi korral oleks tõenäoliselt võimalik nii mõnigi elu päästa," ütles Käthlin Mikiver. "Enesetappude ennetamine on kompleksne ja seega vajab erinevate osapoolte ühiseid pingutusi," lisas ta.

Uuringu üks eesmärke oli analüüsida ja kirjeldada tunnuseid, mille poolest enesetapu sooritanud erinesid ülejäänud rahvastikust – samal perioodil elanud ja haiguse tõttu surnud inimestest. 

Analüüsist selgub, et võrreldes kontrollrühmaga oli enesetapu sooritanud meeste seas rohkem eestlasi, üksi elavaid ja töötuid inimesi, neid, kes olid viimase eluaasta jooksul seotud kuriteoga või viibinud vanglas. Naiste seas oli rohkem mitte-eestlasi, vallalisi ja töötuid inimesi. 

Võrreldes muutusi perioodidel 2006–2013 ja 2014–2016 selgus, et enesetapu läbi hukkunute seas kasvas nende inimeste osakaal, kellel olid toimetulekuraskused, hoolduskoormus ja seotus kuritegevusega. Samuti kasvas viimasel perioodil nii laste ja noorukite, meeste kui ka naiste hulgas EMOsse pöördunute osakaal.

Uuringu koordinaatori Liis Rooväli sõnul ei ole enesetapu sooritanute tunnused aastatel 2006–2016 võrreldes varasemaga muutunud. "Enesetapu olulisemad riskitegurid lisaks meessoole, on üksindus, raskused eluprobleemide lahendamisel, vaimse tervise häired, suitsiidimõtted ja –katsed," ütles  Rooväli.

"Enesetapu läbi hukkunud on sattunud viimasel eluaastal sagedamini EMOsse, kusjuures suitsiidikatseid tervishoiuasutustes sageli ei registreerita. See tähendab, et lisaks lähedaste ja sõprade tähelepanelikkusele kodus, koolis, tööl ja mujal aitaks enesetappusid ära hoida ka tervishoiusüsteemi aktiivsem sekkumine," jätkas ta.

Uuringus tuuakse olulisema soovitusena välja vajadus abi saamise võimaluste laiendamiseks nii psüühika- ja sõltuvushäiretega (alkoholism, narkomaania) inimestele kui ka krooniliste haigustega inimestele. Samuti rõhutatakse vajadust tõsta kogu elanikkonnasteadlikkust sellest, kuidas suitsiidiriskis elavaid inimesi õigeaegselt märgata ja aidata.

Uuring viidi läbi sotsiaalministeeriumi tellimusel, uuringu eesmärk on aidata suunata ennetust. Uuringut rahastasid Eesti Teadusagentuur ja sotsiaalministeerium. Uuringu teostasid Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut ja sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE.