Foto: Terje Lepp

Mõttekoja Praxis analüüsist selgub, et Eesti residentuuriõppe kvaliteedi ühtlustamiseks tuleb suurendada juhendatud töö osakaalu, luua terviklik tagasiside süsteem ning pakkuda nooremarstide väljaõppes erialateadmistele lisaks meeskonnatöö ja suhtlemise oskusi.

Eesti Nooremarstide Ühenduse tellitud analüüs võtab vaatluse alla, kuivõrd vastab Eesti, Läti ja Leedu residentide väljaõpe rahvusvahelistele standarditele. Mõttekoja Praxis juhi Tarmo Jüristo sõnul on mured üle Baltikumi sarnased. „Peamine kitsaskoht on väljaõppe ebaühtlus. On asutusi, kus residentuuriõpe on väga heal tasemel. Teisalt tunnevad paljud residendid ja ka juhendajad, et sisuliseks juhendamiseks puudub aeg ja oskused. Analüüsi peamine soovitus ongi luua miinimumnõuded, mis tagaks arstide väljaõppe ühtlasema kvaliteedi.“

Uuringut tutvustas konverentsil „Meditsiin 2019“ ka Eesti Nooremarstide Ühenduse juhatuse liige Helen Reim, kes toob positiivise asjaoluna välja, et Eesti residentuurisüsteem on võrreldes teiste Balti riikidega suhteliselt selge ja struktuurne, riiklikult rahastatud ning residentide palk on konkurentsivõimeline.

Suurima probleemina toob Reim aga esile juhendajate ajanappust. „Residentuur peab arsti ette valmistama iseseisvaks eriarsti tööks. Ohu märk on aga see, kui resident jääb liiga üksi. Uuringust tulebki välja, et paraku jääb residentuuri õppimise aspekt pahatihti kõrvale ja domineerima hakkab teenuseosutamine,“ sõnas Reim.

Üks analüüsi soovitustest ongi leida parem tasakaal teenuse pakkumise ja õppe vahel. Selleks tuleb toetada juhendajaid, et neil oleks piisavalt aega ja pedagoogilisi oskusi, et patsientide ravimine liita osaks õppest. Samuti tuleb muuta senist formaalset tagasisidestamise süsteemi, mis praegu ei täida oma eesmärki. „Residentuuri eesmärk on teadmiste ja tehniliste oskuste, aga ka hoiakute edasiandmine juhendajalt residendile. Oluline on tagada residendilt juhendajale ja juhendajalt residendile sisuline tagasiside,“ tõdes Reim. Reimi sõnul tunnevad residendid kõige enam puudust just igapäevasest tagasisidest äsja tehtud tööle.

Probleemkohana osutab uuring ka teoreetilise ja praktilise õppe nõrgale seosele. „Muudatusi ei taha teha kas kogenumad kolleegid või pole selleks kas rahalisi või uuenduslikke võimalusi,“ lausus Reim.

Analüüs näitab, et erialateadmiste omandamise kõrval peaks residentide väljaõppes senisest suuremat tähelepanu saama meeskonnatöö, juhtimise ja suhtlemise oskused. “See on kindlasti üks koht, kus ühiskonna muutudes peab ka arsti pädevus kaasa tulema. Sotsiaalsete oskuste süsteemset õpet residentuuris hetkel ei ole, samas toovad selle olulisust välja ka rahvusvahelised juhendid,“ ütles Reim. Muutunud ühiskonna taustal toob Reim veel välja, et uue generatsiooni arstid soovivad paindlikku tööaega.

Reimi hinnangul on Praxise analüüs abiks, et koostöös erinevate osapooltega jõuda kvaliteetse residentuuriõppeni, mis vastaks ka rahvusvahelistele standarditele: “Positiivseid eeskujusid leidub Eesti residentuuris juba täna, kuid ühiselt kokku lepitud miinimumstandardid aitavad tagada ühtlase residentuuri õppekvaliteedi üle riigi. Soovime, et 10-15 aasta pärast oleks Eesti arstiõppe ja -abi kvaliteet veelgi paremal tasemel.“