Supervisioon on tõhus elukestva õppe metoodika
Eesti tervishoiutöötajate kaasaegses, rahvusvahelises ja elukestvas väljaõppes domineerib endiselt traditsiooniline ehk kliiniline lähenemine kaasaegsema patsiendikeskse paradigma ülesena.
Kliiniline lähenemine väärtustab deklaratiivseid teadmisi: anatoomia, haigussümptomid, analüüside tulemused, raviskeemid. Patsiendikeskne lähenemisviis tähtsustab funktsionaalseid teadmisi: sotsiaalseid oskused, õppimine ja õpetamine. Funktsionaalsed oskused omandatakse praktilise ja elukestva õppe käigus probleeme lahendades ning teooriaid testides. Funktsionaalsed teadmised on kriitilise mõtlemise aluseks ning seotud professionaalse arengu, -identiteedi ja -väärtuste kujunemisega. (Bron & Jarvis 2008).
Eesti Haiglate Liidu ja Tervise Arengu Instituudi poolt läbi viidud ravikvaliteedi uuringute (2008-2016) põhjal esineb meil puudujääke patsiendikeskse teenuse osutamisel. Kristel Kotkase poolt läbi viidud empiirilise uuringu “Continuing Education System for Estonian Health Care Professionals - Interdisciplinary approach” (2008-2018) tulemused toovad ühe patsiendikesksuse vähesuse põhjusena esile väljaõppega seotud oskuste ja väärtuste puudujäägi. Tervishoitöötajate võimetus mõista enda töö eesmärke, erinevaid tööalaseid rolle ja tööülesannete täitmise efektiivsust raskendab mõtestatud professionaalse arengu planeerimist. Tagajärjena toob see kaasa madalama raviteenuste kvaliteedi ja potentsiaalseid probleeme patsiendiohutusega.
Professionaalse identiteedi kujundamine
Kui tervishoiutöötaja lõpetab kooli ja asub tööle, tuleb tal kujundada oma organisatsiooniga sobiv identiteet. Professionaalse identiteedi kujunemisel võivad tekkida vastuolud: vajadusest muuta harjumuspärast tegevus- ja rollimudelit, suhtest patsientide ja kolleegidega, õpetamise ning õppimisega, alluvusega seotud suhete baasil ning mitmete erinevate ja kattuvate rollide korral. (Ali & Panther 2008; Hawkins & Shohet 2012) Eelnevast tulenevalt ei pruugi tervishoiuvaldkonnale iseloomulikud pingelised olukorrad olla tingitud mitte ainult puudujäägist tervishoiutöötajate erialastes oskustes, mis eeldaks tavapärast täiendõpet, vaid hoopis vastuolulisi väärtusi peegeldavast organisatsioonikultuurist.
Selles olukorras võib toeks olla eriväljaõppega spetsialist. Superviisor on selles olukorras, kes aitab luua selgust ja kujundada organisatsiooni väärtustega haakuv identiteet (Driscoll 2006). Superviisoril on pädevus toodud probleemide lahendamiseks ja osapoolte vaheliste vastuolude leevendamiseks. Supervisioon on ka tõhus elukestva õppe metoodika patisentidega seotud keerulistele olukordadele lahenduste leidmiseks, mille käigus teoreetiliste teadmiste rakendamisega seotud nüansse reflekteerida. (Prasko jt. 2012; Gentry 2015)
Noorema kolleegi juhendamine
Soome mõiste “työnohjaus” oli algselt eesti keelde tõlgitud “töönõustamine”. Praegu on eesti keeles kasutusel inglisekeelne laensõna “supervision” ehk professionaalse supervisioon. Selle sisuks on individuaalne professionaalne areng, meeskonna toimimine ning organisatsioonisisene interaktsioon. Kliiniline supervisioon tähendab praeguses inglisekeelses tervishoiupraktikas noorema kolleegi juhendamist ja hindamist kogenud kolleegi poolt, kes ei oma professionaalse superviisori kutset.
White ja Winstanly (2010) ning Schoenwaldi jt. (2013) poolt läbi viidud tervishoiuteenuste osutamisega seotud uuringute põhjal parandab supervisioon lisaks üldisele raviteenuse kvaliteedile ka patsientide rahulolu, organisatsioonikultuuri ja –käitumist. Rahvusvaheline soovitus täiskoormusega töötavate tervishoiuspetsialistide supervisiooniks on 1,5 tundi kuus, tervishoiutudengitele on kohustuslik 1 tund supervisiooni iga 8 praktika tunni kohta (Mitchels 2016).
Allikad:
Ali, P. & Panther, W. (2008). Professional development and the role of mentorship. Nursing Standard; 22(42): 35-39.
Bron, A. & Jarvis, P. (2008). Identities of Adult Educators: Changes in Professionality. Qualifying adult learning professionals in Europe. Bertelsmann Verlag, Bielefeld, 33-44.
Good Practice in Action 043. (2016). Research overview: supervision within the counselling professions. The British Association for Counselling and Psychotherapy. Leicestershire.
Driscoll, J. (2006). Practicing clinical supervision: a reflective approach for healthcare professionals. Edn 2. Elsevier Health Science, Toronto, 18-29.
Gentry, J. (2015). How to choose a supervisor for your service. Good Practice in Action 009, Fact Sheet Resource. Lutterworth: BACP.
Hawkins, P. & Shohet, R. (2012). Supervision in the Helping Professions. (Fourth edition). Maidenhead: Open University Press/ McGraw Hill.
Mitchels, B. (2016). Supervision in England, Northern Ireland and Wales. Good Practice in Action 032. Lutterworth: BACP.
Prasko, J., Mozny, P., Novotny, M., Slepecky, M., Vyskocilova, J. (2012). Self-reflection in cognitive behavioral therapy and supervision. Biomedical Papers-Olomouc; 156 (4): 377–384.
White, E. & Winstanley, J. (2010). Does clinical supervision lead to better patient outcomes in mental health nursing? Nursing Times; 106: 16, pp 16-18.
Schoenwald, S.K., Mehta, T.G., Frazier, S.L. (2013). Clinical supervision in effectiveness and implementation research. Clinical Psychology-Science and Practice; 20(1): 44– 59.
