Tüvirakk – kas kauge tulevik või reaalne olevik?

Tüvirakud kui sellised on aina kuumenev teema meditsiiniteaduses ja kliinilises praktikas - ühelt poolt nii ravi mõttes, teisalt oma isiklike rakkude säilitamise osas.

Foto: iStock

Tüvirakuraviga ei ole siiski enamik arste oma igapäevatöös lähemalt kokku puutunud, see on olnud seni eelkõige hematoloogide pärusmaa. Kuid kas on enam? Erialade ring, kus tüvirakuravi edukat tulemust toob, kasvab pidevalt. Juba ravitakse tüvirakkudega Sclerosis Multiplex’i, operatsiooni asemel kasvatavad ortopeedid patsiendile luud ja kõhre, kardioloogias ravitakse insulti ja hüpertensiooni. Varsti ei ole meditsiinis valdkonda, mida tüviakud ei puudutaks.

Tüvirakk (inglise keeles Stem Cell (1)) on algne rakk, mis suudab diferentseeruda organismis erinevate kudede rakkudeks. Samuti on tal võime ise paljuneda, sealjuures diferentseerumata. Tüvirakke on kahte liiki: hematopoeetilised ja mesenhümaalsed. Hematopoeetilisi tüvirakke leidub luuüdis, vähemal määral veres, rohkelt aga nabaväädiveres. Need omavad võimet areneda eelkõige mistahes vererakkudeks. Mesenhümaalseid tüvirakke saab luuüdist (stromaalsed rakud), rasvkoest, silma sarvkestast, piimahammastest, kõige külluslikumalt aga lapse nabaväädist. Need rakud omavad võimet areneda keha sidekoe rakkudeks: osteoblastideks, kondrotsüütideks, müotsüütideks, kuid samuti neuroniteks, soole, kopsu ja muude organite rakkudeks.

Ravi hematopoeetiliste tüvirakkudega kuulub verehaiguste standardraviskeemi juba ligi 30 aastat ning neid kasutatakse enam kui 85 erineva diagnoosi korral. Need on saanud lahutamatuks osaks verehaiguste ravis: leukeemiad, aneemiad, lümfoomid ja nende alatüübid. Kuid lisaks ravitakse ka immuunpuudulikkust ja kaasasündinud metaboolseid häireid ning soliidtuumoreid, nagu medullo-, neuro- ja retinoblastoomi (2). Lisaks on erakordseid tulemusi saadud paljude raskelt ravile alluvate haiguste ravimisel, nagu näiteks ajuhalvatus, autism, hulgiskleroos, parkinsonism ja paljud muud haigused.

Mesenhümaalsed (MSC) tüvirakud on multipotentsed, st võimelised arenema paljude erinevate kudede rakkudeks. Kuid mitte ainult. Neil on tõestatud veel kasulikke toimeid, nagu troofiline, taastav, immunomoduleeriv, põletikuvastane ning antimikroobne toime. Nende tüvirakkudega saab hõlpsalt taastada luu-, kõhre-, närvi- jne kudesid. Uuringutes on neid rakke kasutatud seisundite korral, mil tegemist immuunreaktiivsusega, näiteks Crohn’i tõve, hulgiskleroosi, refraktaarse erütematoosse luupuse ja süsteemse skleroosi korral. Nii uuringud kui ka juba paljud konkreetsed ravijuhud annavad lootust tulevikuks paljude haiguste raviks MSC tüvirakkudega. Hetkeseisuga on maailmas toimumas üle 800 kliinilise uuringu, selgitamaks efektiivsust ja ohutust ligi 300 erineva haiguse ja seisundi ravimisel MSC tüvirakkudega. Mõned näited diagnooside kohta: I ja II tüüpi diabeet, ajukahjustus vastsündinul, autism, enneaegselt sündinu tüsistused, seljaaju trauma, artriit, insult, südame-, maksa- ja kopsuhaigused, probleemid kuulmise või nägemisega, fertiilsus- ja erektsioonihäired jne. Paljud uuringud on jõudnud III või IV faasi. Paljud kliinikud teevad juba praegu ravi mesenhümaalsete tüvirakkudega - õnnelikke tervenemisi või ka seisundi märgatava paranemise näiteid on hulganisti.

Nabaväät on eriti väärtuslik MSC tüvirakkude allikas. Äsja ajakirjas „Stem Cell Research &Therapy“ avaldatud uuringus (3) leidis tõestust, et nabaväädikude suudab pikendatud perioodi, st mõne kuu jooksul toota juurde suurt hulka tüvirakke. See tähendab, et need, kes on säilitanud lapse nabaväädi tüvirakud, omavad enam võimalusi oma lapse või lähisugulaste raviks mitme haiguse tarvis.

Tüvirakke saab inimese organismist võtta luuüdist, verest ja rasvkoest. Kõige hõlpsamini saab tüvirakke nabaväädiverest ja nabaväädikoest. Need sisaldavad rohkelt tüvirakke ning võtmine on ohutu ja lihtne protseduur, eriti võrreldes hankimisega luuüdist. Nabaväädist pärit tüvirakud põhjustavad oluliselt vähem immuunprobleeme ja äratõukereaktsiooni erinevalt luuüdist eraldatud tüvirakkudega. Ravi tegemisel patsiendi isiklike nabaväädi tüvirakkudega on kõige kindlam, et keha omastab need hõlpsalt.

Maailmas kogub populaarsust lapse nabaväädivere ja –koe tüvirakkude säilitamine pangas. Miks aga peaks säilitama oma isiklikud rakud, kui on olemas doonorrakke pakkuvad riiklikud pangad? Vastus on lihtne: esiteks sobivad oma rakud iseendale 100%-liselt, lisaks suure tõenäosusega ka õdedele vendadele ning teistele pereliikmetele. Teiseks, kui peaks neid rakke reaalselt raviks vaja minema, saab oma tüvirakud kätte kiiresti, ilma järjekorra ja lisaajakuluta.

Muidugi tuleb veel pikalt käia uuringute teed kogu tüvirakuravi valdkonnas. Ei ole lõplikult selge, mis on täpselt tüviraku toimemehhanism – hea tulemus saavutatakse, kuid kuidas täpselt, vajab uurimist. Samuti vajab jälgimist ohutuse teema. Varasemalt on kardetud, et tüvirakk võib areneda ka soovimatuks vähirakuks, kuid see kartus ei ole tõestust leidnud. Allogeensete rakkude puhul tuleb ette ka äratõukereaktsiooni. Üldiselt ei põhjusta tüvirakuravi tüsistusi, kuid ka seda tuleb veel piisavalt jälgida ja tõestada. Teadlased ja mitu meedikut on tugevalt vastu seisnud isiklike tüvirakkude kasutamisele lapseea verevähi korral ning see tundub ka loogiline. Kuid mõni näide elust on tõestanud, et isegi oma isiklike tüvirakkudega on võimalik ravida lapse verehaigust. Üks näide autoloogsete tüvirakkude kasutamisest lümfoblastilise leukeemia ravis avaldati 2019. aasta mais ajakirjas „Pediatrics“ (4). See haigus ilmnes 3aastasel tüdrukul. Ta sai korduvaid keemiaravi kuure, mis mõjutasid ka tema kesknärvisüsteemi. Lõpuks tehti müelobalatiivne kemoteraapia ja kiiritusravi, misjärel infundeeriti tema enda nabaväädivere tüvirakud, mille vanemad olid lasknud võtta sünnitusel ja säilitanud rakupangas. Praegu läheb tüdrukul hästi. Täielik remissioon saavutati 20 kuud pärast tüvirakkude transplantatsiooni. Kuigi häid näiteid on teisigi, vajab kahtlemata veel põhjalikumat tõestamist kogu tüvirakuraviga seonduv ohutuse küsimus.

Ravis tüvirakkudega ei ole Eestis midagi uut. Luuüdi tüvirakkude siirdamisega alustati professor Hele Everausi juhtimisel ning 1993. aastal tehti Tartu Ülikooli Kliinikumis esimene luuüdi siirdamine, sealhulgas esimene kogu Baltimaades. Ravi tüvirakkudega on Eestis kasutusel olnud juba 26 aastat. Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ravitakse verehaigusi autoloogsete tüvirakkude siirdamise teel ning esmane ravi tehti 2006. aastal. Mõni aeg tagasi kasutati PERHis tüvirakke ka süsteemse skleroosi ravis (5). Ka Taastava Kirurgia Kliinik kasutab regeneratiivseks raviks tüvirakke.

Riiklikku rakupanka Eestis aga pole ja meie riigi väiksust silmas pidades ei oleks selle rajamine ka väga mõistlik ega jätkusuutlik. Õnneks on võimalus hankida doonorrakke erinevatest Euroopa riiklikest pankadest. Niisamuti on võimalik Eestis sündinud lapse vanematel säilitada oma lapse nabaväädi tüvirakud mõnes Euroopa rakupangas, et neid vajadusel kasutada lapse või mõne teise haigestunud pereliikme raviks. Hankimistoimingut teeb hetkel vaid Ida-Tallinna Keskhaigla, kellel on olemas kõik vajalikud litsentsid.

Võib öelda, et võimalused tüvirakuravis on piiritud ja need täienevad pidevalt, patsiendid tunnevad järjest suuremat huvi nii ravivõimaluste kui ka oma lapse tüvirakkude säilitamise vastu. Praegu pakub ravivõimalusi mitu kliinikut Euroopas, Ameerikas ja Aasias. Kindlasti laienevad ka Eestis võimalused saada ravi erinevatele haigustele oma isiklike tüvirakkudega. Niisamuti loodame, et ei ole kaugel ka aeg, kui ravikindlustatud patsientide ravikulud tüvirakkudega tasub haigekassa, kasvõi osaliselt.

(1) https://en.wikipedia.org/wiki/Stem_cell

(2) https://parentsguidecordblood.org/en/diseases#standard

(3) https://stemcellres.biomedcentral.com/articles/10.1186/s13287-019-1376-9#Abs1

(4) www.eurocord.sk/old/images/stories/PDF/leukemia.pdf

Hayani, A., et al. “First Report of Autologous Cord Blood Transplantation in the Treatment of a Child With Leukemia.”PEDIATRICS, vol. 119, no. 1, 1 Jan. 2007, pp. e296–e300, , 10.1542/peds.2006-1009. Accessed 1 May 2019.

(5) https://www.regionaalhaigla.ee/et/tuvirakuravi-uus-voimalus-ka-reumatoloogias