Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Psühholoog meedikutele: pea selge ja jalad maas!
COVID-19 mõjutas väga ootamatult eriti meedikuid, kes võisid juba jaanuaris Hiina kohta lugeda hirmutavaid teateid, kuidas eesliinil töötavad kutsekaaslased haigestuvad ja isegi surevad. Mida soovitada selliste hirmudega toimetulekuks, kust leida kainet mõistust nende hirmude vaigistamiseks?
Tuleks hoida pea selge ja jalad maas. Selleks võiks eristada praktilisi ja hüpoteetilisi probleeme. Kui puutume kokku hirmutavate uudistega, siis tasub endalt esmalt küsida, kas ma saan midagi teha olukorra parandamiseks? Praegu on võimalik tegutseda riiklikke ja oma haigla, asutuse, organisatsiooni juhtnööre järgides. Kui muremõte on hüpoteetiline ja seda pole võimalik lahendada konkreetse tegutsemisega, siis tuleks see kõrvale heita. Selleks on mitu erinevat viisi.
Ka Eestis nakatuvad meedikud juhtumitel, kus patsient ise veel ei teagi, et on koroonaviiruse kandja, seega iga potentsiaalne haige võib olla nakkusohtlik. Mida soovitada, kui on ees nn tavavastuvõtt eriolukorras?
Viirus on nähtamatu ja võib kulgeda asümptomaatiliselt või olla veel peiteperioodis, see teeb olukorra arusaadavalt ärevamaks. Teatav ohutunne on meile kasulik, sest evolutsiooniliselt on see taganud meie ellujäämise. Praegusel ajal oleme huvitavas olukorras, kus füüsilist keha saame kontrollida kohati ehk isegi vähem (koroonaviiruse eest, kui tuleb jätkata tööd eesrindel) kui oma vaimset tervist. Me saame suunata end mõtlema teisiti ja seeläbi rahuneda, keskenduda igapäevasele toimetulekule.
Paljud meedikud ei pääsegi enam koju pere juurde ja samal ajal vajab pere neid senisest rohkem, näiteks kui on kodus e-õppel olev koolilaps või eakas vanem, kes ise poodigi ei tohi minna. Kuidas leida jõudu sellise olukorraga toimetulekuks?
Kahjuks tõesti ei ole kõigil võimalik olla praktilisel moel olemas enda lähedastele. On aga siiski asju, mida saab teha – toetada läbi kõnede, huvi tundmise. Distantseerumine on ju füüsiline, mitte sotsiaalne, suhtlemist ja toe pakkumist saab jätkata. Samuti tuleks endale ja lähedastele toetamist avaldades meelde tuletada, et ühel hetkel saab ka viirus läbi ja olukord leeveneb, me tuleme sellest välja, see on ajutine.
Kui tervishoiutöötaja või tema pereliige ise haigestub, peab olema ootel, kas haigus süveneb või on siiski kergema kuluga - mis soovitused on nendeks päevadeks, kuidas end kaitsta ülemäärase muretsemise eest?
Kindlasti tuleks võtta aeg lihtsalt puhkuseks, sest liigne muretsemine nõrgestab immuunsüsteemi. Tervishoiutöötaja teab seda hästi, et stressi korral kortisooli tase veres tõuseb ja pikaajaliselt mõjub haigusest taastumisele pärssivalt. Tuleb võtta aega puhkuseks ja taastumiseks, internetis on rohkelt ideid, kuidas seda teha. Endalt võib küsida, mis on mulle varem meeldinud, mis on selline rahulik tubane tegevus, hobi, lõõgastus.
Mõtete suunamise tehnika mõttes võiks endalt uurida, kas see, et ma muretsen haiguskulu pärast, muudab seda haiguse kulgemist paremuse poole või mitte. Kui mitte, siis on see muretsemine ju mõttetu, see on kasutu ja ehk isegi kahjulik, kui läheb liiale. Sellise enesega arutlemise lõpetuseks võib veel öelda „Stopp“ enda negatiivsetele mõtetele ja asuda millegi meeldivama poole.
Triin-Ketlin Siskat saab kuulata ja talle küsimusi (ette) esitada 16. aprillil veebiseminaril tervishoiutöötajate vaimse tervise hoidmisest. Osalus maksab 25 eurot ja registreerida saab siit.
Seotud lood
Eestis on vaimse tervise kriis, kuid ravivõimalusi napib. 8.–9. oktoobril toimub Tallinnas Eesti esimene rahvusvaheline konverents "Psühhedeelikumid: teadus ja teraapia", kus tutvustatakse teaduspõhiseid lahendusi vaimse tervise kriisi leevendamiseks.
Hetkel kuum
Enimloetud
Viimased uudised
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Meditsiiniuudised esilehele