Autor: Meditsiiniuudised • 20. jaanuar 2021

Toidulisandite valik on tark teadus

Regionaalhaigla toitumisterapeut ja dietoloog Maarja Lember sõnab, et toidulisandite tarbimine peab olema vajaduspõhine ja meditsiiniliselt läbi kaalutud.

Regionaalhaigla dietoloog Maarja Lember.
Autor: Raul Mee, fotograaf

Toidulisandite meelevaldne kasutamine võib kaasa tuua mitte ainult ebavajaliku rahalise kulu, vaid ka terviseriske. Toidulisanditest põhjalikumalt räägitakse 4. veebruaril toitumis- ja liikumisravi konverentsil. Sündmus toimub seekord vaid veebis.

Miks me peame rääkima toidulisanditest?

Toidulisanditest rääkides mõtleme enamikel juhtudel mikrotoitainete (vitamiinid, mineraalained), harvem ka makrotoitainete (valgud, aminohapped) või bioaktiivsete ühendite (taimeekstraktide) preparaate, mis on inimesele toitainete või muude toitainelise või füsioloogilise toimega ainete kontsentreeritud allikaks. Arvestades toidulisandite võimalike füsioloogilisi mõjusid ainevahetusprotsessidele ja koostoimeid toidu ning ravimitega, samuti võimaliku mõju erinevate haigusseisundite korral, on oluline, et otsus nende kasutamise kohta oleks vajaduspõhine ja meditsiiniliselt läbi kaalutud.

Toidulisandite turg on mitmekesine ja selles orienteerumine keerukas ka erialaspetsialistidele, megadoosides preparaatide kättesaadavust parandab internetiturundus ning üldpopulatsiooni tarbimist mõjutab pidev reklaam, seega patsientide küsimused toidulisandite kohta on meditsiinitöötajate igapäevane praktika.

Millised müüdid toidulisandite temaatikat saadavad?

Levinumad arvamused on, et „toidulisandid annavad energiat“, „parandavad immuunsust“ ja neil on „tervist tugevdav mõju“, samuti kiputakse arvama, et „rohkem on parem“. Arstide poolt aga valdav enamus pigem kardab ja keelustab kõiki toidulisandeid, eriti kasvajalise haiguse puhul.

Kahjuks ei tähenda see, kui toidulisand on turul ja apteegivõrgus saadaval, et see on turvaline või efektiivne kasutamiseks kõigile. Mitte kõik toidulisandid ei sisalda ka ühel määral toimeainet sobivas vormis. Nende soovitaja peaks teadma ohutuid koguseid ja teisalt olema veendunud ka preparaadi tegelikest omadustest ja toimeaine sisaldustest (soolavormide vm omastamist või toimeaine sisaldust määravat tegurid). Seega, kui toidulisandi kasutamine on osa ravist või kui on tekkinud defitsiidi sündroomid või risk nendeks – ka sellisel juhul oleks vajalik ikkagi spetsialistide hinnang sobilike koguste, preparaatide ja kasutuskestvuste osas.

Loe lisaks
Peamiselt vajavad eakad kolme toidulisandit

Mitmel mineraalainel ja vitamiinil on kindlaks määratud tarbimise ülempiir ehk maksimaalne ööpäevane tarbimiskogus kõikidest allikatest kokku, mille puhul on ka pikaajaline tarbimine veel inimorganismile ohutu. Võttes vitamiine ja/või mineraalaineid kõrgetes doosides võib see aga omada negatiivseid tervisemõjusid.

Millise haiguste grupi juures on toidulisanditest tõesti kasu, mille juures on need kasutud?

Ilmselgelt on vitamiinide ja mineraalainete preparaadid vajalikud toitainete vaeguste korrigeerimiseks ja mitme haiguspuhuse seisundi korral ka nende ärahoidmiseks.

Toidulisandid on ravikäsitluses eelkõige seedetrakti või imendumist häirivate haiguste korral (tsüstiline fibroos, pankrease- või soolepuudulikkus) või suurte kadude korral (profuusne kõhulahtisus), samuti piirangutega menüüde rakendamise vajadusel (alla 1500 kcal/p) ning malabsorptiivse kirurgia korral, mh postoperatiivselt ka profülaktiliselt, näiteks bariaatriliste operatsioonide järgselt.

Ka varjatud defitsiidid võivad suurendada riske haigustele vastuvõtlikkuse osas ning näiteks D-vitamiini defitsiidi vältimiseks on soovituslik kõigil meie laiuskraadil talveperioodil seda lisandina tarvitada.

Kasutud on need toidulisandid, mille tarbimise vajadus on läbi mõtlemata ning võtmine on „igaks juhuks“ või „tervise tugevdamiseks“ reklaami järgides.

Mis on peamised vead, mida arstid soovitades ja inimesed tarvitades toidulisandite puhul teevad?

Teadlikkuse uuringud on näidanud, et üle poole küsitletud arstidest möönab, et neil puuduvad piisavad teadmised toidulisandite ohutuse ja efektiivsuse kohta, mistõttu ei ole nende soovitamine arsti tavapraktika. Mikrotoitainete defitsiitide profülaktikaks on siiski olemas erialaspetsiifilisi soovitusi, kuid nende rakendamine ei ole ühtlaselt levinud. Personaalsete defitsiitide riskifaktorite hindamiseks ei jätku aega, sageli nende tarbimist isegi ei küsita ja defitsiidid võidakse avastada alles siis kui inimene ise neid kahtlustama hakkab. Vastuvõttude piiratud ajalimiit ei võimalda sageli lisaks defitsiidi avastamisele ja esmase asenduse ordineerimisele analüüsida selle tekke tegelike põhjuseid- võimalike menüü korrektsioonide vajadust või kontrolli kaasnevate defitsiitide/haiguste osas. Et turg on väga lai siis ei osata sageli hinnata ka preparaatide imendumise ja biosaadavuse erinevusi.

Loe lisaks
Magistritöö: Eesti lapsed ei saa piisavalt vitamiine ja mineraalaineid

Patsientide seas on toidulisandite tarbimine sagedasti mõjutatud reklaamidest ja ei ole alati põhjendatud. On ka arusaam, et tarbides toidulisandit ei pea muretsema üleüldise toidusedeli tasakaalu pärast. Tegelikkuses on rohkem kasu toidusedeli mitmekesistamisest ja tasakaalustamisest kui toidulisanditele toetumisest. Seda seetõttu, et toidus leidub lisaks vitamiinidele ja mineraalainetele sadu erinevaid keemilisi ühendeid, nt bioaktiivsed ühendid, mis on olulised antioksüdandid ning ühendeid, mis soodustavad toitainete imendumist ning sünergiliselt omavad rohkem kasu tervisele kui isoleeritud toitaine. Teatud toidulisandite võtmine soovitatust suuremates annustes võib vähendada teiste toitainete biosaadavust või põhjustada kõrvaltoimeid, mida ei osata seostada toidulisandi tarbimisega.

Milliste elustiilivalikute puhul peaks toidulisandeid kindlasti juurde võtma?

Toidulisandid on vajalikud erinevatel elu perioodidel kui toitainete vajadus on suur ja tavamenüüga ei suudeta tagada suurenenud vajadusi: eelkõige naistel raseduse ja imetamise ajal (foolhape) ning väikelastel intensiivse kasvuperioodi ajal rinnapiimatoidul (D-vitamiin) või kui toitainete seedumine või imendumine on vähenenud, nt eakatel (D-vitamiin).

Kui inimene loobub täiesti loomset päritolu toitudest, siis on oluline toidulisandina juurde võtta B-12 vitamiini ja D-vitamiini aastaringselt. Lisaks peaks veganluse puhuselt tähelepanu pöörama nii seleeni, joodi, raua, kaltsiumi kui ka oomega-3-rasvhapete saamisele. Kindlasti vajavad loomse toidumenüü piirangute korral asendusi nii väikelapsed, noorukid kasvuspurdi ajal kui ka eakad.

Füsioloogiliselt on suurenenud vajadused ka intensiivse kehalise koormuse juures, samuti kaalulanguse või muu eesmärgiga olulise piirava menüü korral.

Milliseid analüüse tasuks tervel inimesel igaks juhuks teha, et ainete puudust tuvastada – D-vitamiin on teada, aga midagi veel?

Mitmekülgse ja tasakaalustatud toitumise korral ei ole vajalik tervele inimesele vereanalüüse toitainete defitsiitide osas teostada. Kuigi mõnes riigis on kasutusel profülaktiline B12-, foolhappe ja D-vitamiini sisalduse määramine tavapärases tervisekontrollis siis selle praktika kulutulusus sõltub piirkondlikest riskidest ja pole meil rutiinselt kasutuses. Kuna oleme siiski piirkondlikult D-vitamiini riskirühmas, siis soovitatakse profülaktilist D-vitamiini kasutust kõigile. Ning kui tarbitakse soovitusliku koguse profülaktilises doosis D-vitamiini, ei ole otstarbekas ka D-vitamiini sisalduse edasine analüüsimine, kui ei esine kaasuvaid riske suuremaid doose asenduseks vajalike. Haiguspuhuselt on siiski näidustatud ka laboratoorsete analüüside teostamine osana toitaineliste defitsiitide hindamisest.

Toitaineliste defitsiitide kahtluse korral otsustab analüüside otstarbekuse vastavalt anamneesile ja haiguspuhustele riskidele arst. Standardpakettide tegemist laboratoorsest huvist ei soovitata juba seetõttu, et enamus pakutavatest analüüsidest on tõeliste defitsiitide hindamiseks valideerimata ja mitu n-ö laboratoorset analüüsipaketti on lihtsalt äriline ettevõtmine.

Tutvu 4.02 konverentsi kavaga ja registreeri siit.

Jaga lugu
Mu.ee toetajad:
Kadi HeinsaluPeatoimetajaTel: 667 0451
Violetta RiidasToimetajaTel: 667 0454
Siret TrullAjakirjanik-toimetajaTel: 667 0446
Triin Tabur Meditsiiniuudiste toimetajaTel: 6670 455
Karin TammMeditsiiniuudiste sündmuse juhtTel: 513 8862
Maarja KõrvMeditsiinimeedia müügijuhtTel: 5257708