Parvoviirusnakkust on mullusest ligi viis korda enam

Ameti nakkushaiguste epidemioloogia osakonna nõuniku, doktor Irina Dontšenko sõnul ei kuulu parvoviirusnakkus Eestis kohustuslikule registreerimisele, küll aga kohustuvad laborid selle tuvastamise kohta informatsiooni edastama.

“Saame võrrelda tänavusi ja eelmise aasta laboratoorseid andmeid: kui mullu edastati aasta algusest 15. maini 17 positiivse leiu andmed, siis tänavu olid terviseameti nakkushaiguste labor ja haiglalaborid samal perioodil teatanud ligi sajast positiivsest leiust,” rääkis ta, lisades, et kui mullu pärines suurim osa positiivseid leide Narvast, siis tänavu ei saa piirkondlikke erinevusi välja tuua.

Inimese parvoviirusnakkust ehk nakkuserüteemi (ld Erythema infectiosum) tekitab inimese parvoviirus B19, mis paljuneb punalibledes. Viirus levib haige inimese hingamisteede eritisega, haigelt emalt lootele ning doonorivere ja verepreparaatide ülekandega. Haige on kõrge nakatamisohtlikkusega enne lööbe tekkimist ja kuni nädal pärast haigusnähtude ilmumist. Haige inimese lähikontaktsetest nakatub 50% ning lasteasutuse ja kooli lähikontaktsetest 10-60%. Peiteperiood kestab 4-20 päeva.

Nakkuserüteem on kerge ja palavikuta lööbeline viirusehaigus, mis esineb üksikjuhtude, puhangute või epideemiatena peamiselt laste seas. Haigusele on iseloomulik punetava lööbe ilmumine põskedele, millele võib lisanduda lööve kerel ning kätel-jalgadel. Lööve võib pärast kadumist taasilmuda päikesekiirguse või kuumuse toimel 1-3 nädala möödumisel.

Täiskasvanutel võib parvoviirusnakkus kulgeda haigusenähtudeta või liigesepõletiku ja liigesevaludega (need on sümmeetrilised, haarates põlve-, hüppe-, randme- ja küünarliigeseid), mis püsivad kuid või aastaid. Juhul, kui naine nakatub raseduse ajal, võib tekkida loote aneemia või vesitõbi. Immuunpuudulikkusega inimestel võib kujuneda raskekujuline krooniline aneemia.

Nakkuserüteemi tuleb eristada punetistest, sarlakitest ja mitmekujulisest erüteemist. Parvoviirusnakkusega võib kaasneda reumatoidartriit, süsteemne vaskuliit, äkkhepatiit või müokardiit, kuid põhjuslikku seost sellega ei ole tõestatud. Diagnoosi kinnitab parvoviiruse B19 IgM antikehade (nende tase langeb 30-60 päeva pärast haigusnähtude ilmumist) avastamine, IgG-antikehade taseme tõus paarisseerumides ning positiivne PCR-testi tulemus.