Istuv töö rikub pikkamisi rühi ja tervise

Jörsi sõnul tulevad istuva töö tegijad peamiselt selja ja õlavöötme kaebustega. Inimestele tuleb tihtipeale üllatusena, et kössis istumine mõjub aga ka hingamisele. „Inimene vajub ettepoole, rindkere sulgub ja hingamine muutub pindmiseks. Lõpuks teevad hingamise tööd lihased, mis ei peaks sellega üldse tegelema. Kaela- ja õlavöötme lihased väsivad kiiresti, tekitades pingeid, valusid ja väsimust, mida inimene esialgu ei seostagi hingamisega,“ selgitas Jörsi.

Füsioterapeudi sõnul ei ole kõik rühiga seostuv siiski must-valge: „On inimesi, selg on objektiivselt kõver, kuid nad ei tunne vähimatki valu. Ja on ka neid, kes näevad välja nagu anatoomiaõpik, ent valutavad pidevalt,“ tõdes ta.

Seega rühi kvaliteet ei võrdu tema sõnul automaatselt tervise kvaliteediga. Otsustavaks saab hoopis see, kui kaua me ühes asendis püsime ning kui mitmekülgselt oma keha kasutame. Ergonoomika on kasulik, kuid ainult siis, kui see ei pane inimest pingesse. „Kõige olulisem on asendite vahetamine. Mitte ükski ideaalne tööasend ei päästa, kui me sinna kinni jääme,“ märkis Jörsi.

Küsimusele, kuidas siis ikkagi ennetada istuvast tööst tekkivaid kaebusi, soovitas ta teatud aja tagant püsti tõusmist. „Aitab juba see, kui teha iga töö­tunni jooksul paariminutiline liigutuspaus: püsti tõusta, puusi- ja õlgu liigutada, teha paar sammu kõrvale,“ andis ta soovituse.

Kindlasti tuleb end liigutada aga pärast tööpäeva, mil keha vajab vajab tasakaalustamiseks loomulikku koormust, mitte järjekordset sundasendit. Kõndimine, kerge võimlemine või kasvõi mõni kodune harjutus aitavad lihaseid tasakaalustada.

Mida aga arvata 10 000 sammust päevas? Jörsi sõnul pole tegemist mingi püha numbriga. „Mõni tunneb end hästi ka 6000 sammuga, teine vajab rohkem liikumist. Oluline on mitmekülgne koormus – vastasel juhul istume päeval ühekülgselt ja õhtul treenime samamoodi ühekülgselt,“ selgitas Jörsi. Oht on ka ületreenimine - kui keha pole harjunud suurte koormustega, siis 30 km pikkusele ratta- või jooksuringile ta minna ei soovita.

Tähelepanelik soovitas ta olla ka valu suhtes ja jälgida, kuidas liikumine mõjub. „Kui harjutamine toob leevendust või vähemalt ei süvenda valu, on suund õige. Kui aga iga treening muudab olukorra hullemaks või kuude jooksul paranemist ei toimu, tuleks pöörduda spetsialisti poole,“ soovitas Jörsi.

Jörsi näeb süvenemas ka nutipõlvkonna probleeme. „Üha rohkem on noori, kelle kael on juba teismeeas püsivalt ette vajunud: lapsed ei istu enam sirgelt, vaid kasvavad koos telefoniga nina ees. Telefonist loobuma sundida kedagi ei saa, kuid ekraani saab tõsta kõrgemale ning päeva jooksul tuleks asendit tasakaalustada vastassuunaliste liigutustega – viia käsi ja pead taha, avada rindkere, anda kaelale puhkust.

Kokkuvõtvalt ütleb Jörsi, et hea rühi ja kaebustevaba elu võiks anda enda regulaarne mitmekülgne liigutamine ja vältida tuleks pikalt sundasendisse jäämist.