LUUP kuidas hoida vaim tugev töötades läbipõlemisrežiimil?

Stress ise ei ole veel haigus, vaid reaktsioon selleks, et pingelises olukorras oma jõuvarud mobiliseerida. Tööga kaasnev pinge, vastutus ja ka pingelisemad perioodid kuuluvad elu juurde. Probleem tekib siis, kui inimene ei taastu enam ka pärast puhkust ja stress hakkab mõjutama tema und, kehalist tervist, meeleolu, suhteid, keskendumist või võimet oma igapäevase tööga toime tulla. Läbipõlemise kolm põhitunnust on püsiv kurnatus ja vähene taastumine, emotsionaalne eemaldumine või küünilisus töö suhtes ning tunne, et tööalane võimekus ja toimetulek on langenud. Pidev ärevus või ärrituvus, kontaktide vältimine, unehäired, rõõmu mitte tundmine asjadest, mis varem pakkusid rahulolu, hirm tööle mineku ees või süvenev alkoholi või ravimite kasutamine viitavad sellele, et lihtsalt puhkamine ei pruugi enam aidata.

Teisalt pole abistaja statistiline näitaja uuringust, vaid päris inimene oma looga. Psühhiaater teab küll rohkem sümptomitest, riskidest ja ravivõimalustest, kuid on ikkagi inimene, kes võib väsida ja läbi põleda, kogedes kaotusi või olles ülekoormatud.

Eesti psühhiaatriline abi püsib sarnaselt muule tervisekassa pakutavale tervisekassa pakutavale tervishoiule tervishoiutöötajate ülekoormuse peal.

EMO töötaja psühholoogiline koormus kujuneb mitme teguri koosmõjus: osakonna ülekoormus, graafikujärgne töö, kriitilises seisundis patsiendid ning vajadus teha kiiresti suure vastutusega otsuseid. Eriti keeruline on olukord, kus samaaegselt vajab abi palju patsiente ning aega ja inimesi napib. Sellele lisandub emotsionaalne pinge, mis kaasneb raskete haigusjuhtude, surma ning patsientide ja lähedaste murega. Oluline on arvestada ka töötaja kogukoormuse ja taastumisvõimalustega, eriti mitme tööandja juures töötamisel.

Pikaajaline ülekoormus võib soodustada kurnatust ja läbipõlemist, väsimus aga vähendada kannatlikkust ja pingestada suhteid kolleegidega. Toimetulekut toetavad regulaarsed treeningud, raskete juhtumite järgsed arutelud ja debriifingud ning kollegiaalset suhtlust toetavad koolitused.

Juhi ülesanne on seda sõnumit tõsiselt võtta ja leida inimesega koos sobiv lahendus. See võib olla puhkus, ajutine töökoormuse vähendamine või graafiku kohandamine. Oluline on kokku leppida konkreetsed sammud ja hinnata hiljem nende mõju. Töötajate nappuse korral tuleb arvestada kogu meeskonna koormusega, kuid õigeaegne tugi aitab hoida töötaja tervist ja toetada tema jätkamist osakonnas.

Üks oluline edasiminek on olnud regionaalhaigla EMO tööprotsesside ülevaatamine ning mittekliiniliste ülesannete vähendamine ja delegeerimine. See võimaldab arstil keskenduda kliinilisele tööle ja rakendada kogu meeskonna pädevust sihipärasemalt. EMO eriõde ja füsioterapeut saavad oma pädevuse piires aidata kergemate tervisemuredega pöördunud patsiente, kliiniline assistent aga toetada arstide ja õdede tööd.

Selgem tööjaotus aitab paremini kasutada meeskonna oskusi, vähendada töökoormust ja ennetada inimeste läbipõlemist.

Kui 2024. aastal südamekliiniku õendusjuhiks asusin, andis mõni näitaja märku, et töötajate vaimse tervise ja psühholoogilise turvalisuse vallas on arenguruumi. Rahulolu-uuringus osalesid vähesed töötajad, soovitusindeks oleks võinud olla kõrgem ning patsiendiohutuse juhtumitest teatati vähe. See võib tunduda hea näitaja, kuid tähendab sageli, et inimesed ei julge või ei soovi eksimustest ja probleemidest rääkida. Need mustrid on tervishoius laiemalt tuttavad: koormus on suur, töökeskkond hierarhiline ning mured kipuvad jääma vaiba alla, kuni neist saavad konfliktid või väsimus. Just neist näitajatest me alustasime.

Lähtusime sellest, et kui inimesed tunnevad end organisatsioonis turvaliselt, ei kulu nende energia enda kaitsmisele ning nad saavad keskenduda oma tööle, patsientidele ja üksteisele. Esimese sammuna hakkasime kujundama süüdistamisvaba õhkkonda, et probleemidest räägitaks enne, kui need eskaleeruvad. Pingete ennetamiseks ja lahendamiseks oleme kasutanud grupiarutelusid ja supervisioonilaadseid kohtumisi. Samuti õnnestus meil oma meeskonnaga liita kliiniline psühholoog. Tema esmane fookus on olnud patsientide toetamine, kuid ka töötajad ja juhid on saanud tema poole pöörduda. Ta korraldas meile ka vaimse tervise lühiloengute sarja emotsioonide regulatsioonist ja omavahelisest suhtlemisest.

Teiseks oleme keskendunud juhtide toetamisele. Minu esimesse tööaastasse jäi juhtimisreform, mille käigus said mitu osakonda uued õendusjuhid ja osakonnajuhid. Enamik juhte on läbinud coachingu lühikoolituse. Oleme pööranud tähelepanu sellele, et juht ei oleks eemalseisev, vaid selline, kelle poole on lihtne ja turvaline pöörduda ning kes võtab aega kuulata. Selle toetamiseks proovime parandada tagasisidekultuuri ning teeme regulaarseid aastavestlusi ja vajaduspõhiseid 1:1 vestlusi.

Kolmandaks oleme proovinud tugevdada meie-tunnet, töötajate kaasamist ja ametirühmade koostööd. Taaselustasime vahepeal pausil olnud ühisüritused ning korraldame uue traditsioonina kord aastas südamekliiniku arenduskonverentsi, mille paneme kokku oma inimeste jõul oma inimestele.

Kõige rohkem on muutunud see, et inimesed on avatumad, nad julgevad rohkem probleeme tõstatada ja tulevad välja uute ideedega. 2025. aasta rahulolu-uuringu tulemused on veel ideaalist kaugel, kuid areng on näha. Uuringule vastas märgatavalt rohkem töötajaid, rahulolu töötamisega oli kasvanud ning soovitusindeks ehk töötajate valmisolek soovitada südamekliinikut töökohana, tõusis miinusest plussi.

Ajalooliselt on „hea arst“ olemine tähendanud iseenda arvelt pühendumist ehk ebatervislikult pikki töötunde, „tasuta“ tööd, ületunde, öösiti ja nädalavahetustel töötamist ning unevaegust.

Õnneks teame nüüd, et inimvõimekusel on piirid ja iseenda arvelt töötamine korreleerub potentsiaalselt ohtliku tegevusega – seda nii iseenda kui ka patsiendi jaoks. Huvitav on mõelda ka sellele, milline roll ja vastutus oli arstil näiteks 40 aastat tagasi ning milline praegu. Mida intensiivsem töö, seda enam meie ressursid ammenduvad.

Tean, et iga piiride ületamine on minu müüdud tervis. Samas näen, kuulen ja tajun, et eraelu on luksus, mis jääb üle pärast töö tegemist. Mõttekoht kõigile – millises töökeskkonnas sünnivad head arstid? Kas unevõlg, ärevus ja konfliktid soodustavad hea arst olemist? Kas arst on inimene, kelle keha ja ajutegevus väsivad, või on ta „superinimene“?

Erikohtlemist ei oota keegi. Ma arvan, et kultuuris on veel kõvasti arenemisvõimalust, et probleemi korral pole küsimus mitte „Kes süüdi on, kes nii tegi?“, vaid „Mis selle probleemini viis? Kuidas seda ennetada?“

Me ei ole õdede liidus korraldanud küsitlust oma liikmete vaimse tervise murede kaardistamiseks, kuid oleme saanud infot nii usaldusisikute kui ka seltsingute kaudu. Viimastel aastatel on õed üha sagedamini pöördunud vaimse tervise murega, mille peamine põhjus on töökorraldus ja sellest tingitud ülekoormus. Ka töövaidlused on sageli alguse saanud halvenenud suhetest, kus tööandja kui tugevam osapool avaldab survet lepingutingimuste, töökoormuse või töökorralduse kaudu. See mõjutab otseselt õdede ja hooldustöötajate vaimset tervist.

Meie liikmed tunnetavad üha enam, et halb töökorraldus ning suure koormusega intensiivne töö viivad läbipõlemiseni. Kuni viimase ajani pöördusid töökoormuse ja õe-patsiendi suure suhtearvu murega peamiselt haiglates töötavad õed, nüüd on aga hakanud pöörduma ka pereõed, kes tajuvad igapäevaselt üha suurenevat töökoormust, kuid lisaaega ega personali juurde ei tule. See tähendab, et töö tuleb ära teha sama ajaga, kuid intensiivsemalt.

Intensiivraviosakonnas töötav õde ei saaks ilma väljaõppeta hakkama kooliõena ega kooliõde operatsioonitoas. Kõik ametid on vajalikud ja tähtsad. Haiglas töötava õe eelis on see, et tal on võimalus arstiga konsulteerida, kui patsiendi seisund halveneb. Hooldekodus töötaval õel on see võimalus palju piiratum, ta vastutab tihtipeale mitmekümne patsiendi eest.

Kooliõe igapäevatöö ei ole kaugeltki nägemise kontroll või plaastri panemine äralöödud põlvele, vaid hoopis laiem – õpilaste tervise jälgimine, toitumise hindamine ja suunamine, seksuaalhariduse tagamine, vaimse tervise alane nõustamine. Õpilased usaldavad oma kooliõde ning pöörduvad murede korral sageli esimesena tema poole. Pereõdede töökoormus on viimastel aastatel tohutult kasvanud, eriti digiplatvormide tulekuga. Läbipõlemiseni viib sageli selge töökorralduse puudumine. Hea ja toimiv meeskonnatöö on oluline, ennetamaks läbipõlemist.