Veebiseminaril “Põlvevalu käsitlus ja süsteravi esmatasandil”, mis toimub 24. septembril, käsitleb ortopeed Gilber Kask põlveliigese sagedasemaid haigusseisundeid esmatasandi vaatenurgast ja annab praktilise ülevaate diagnostikast ja raviplaanist esmatasandil.
Uurisime, mis seis selle valdkonnaga hetkel on ja mis on antud teema puhul oluline. Intervjuu doktor Gilber Kasega.
Millised on põlveliigese sagedasemad haigusseisundid, mida esmatasand peaks oskama diagnoosida?
Esmatasand teeb tegelikult suurepärast tööd enamiku probleemide äratundmisel. Igapäevapraktikas on esikohal:
Degeneratiivsed haigused (nt põlveliigese osteoartroos),
Meniskikahjustused (nii traumaatilised kui ka degeneratiivsed),
Koormussündroomid ja tendinopaatiad (nt patellofemoraalne valusündroom, nn hüppaja põlv).
Ortopeedi poole suunamise vajadus tekib pigem siis, kui patsiendi sümptomid ei allu esmasele konservatiivsele ravile või kui kliiniline pilt on ebatüüpiline ja vajab täpsustavat diferentsiaaldiagnostikat.
Kui head perearstid selles on olnud, kui vaatate teile edasi suunatud patsiente?
Minu kogemus näitab, et perearstid on äärmiselt hoolsad ja pädevad. Eriti teeb heameelt see, kui sageli patsiendid ise oma perearsti kiidavad – see näitab tugevat usalduslikku suhet.
Meie kõigi ühine eesmärk on patsiendi valuvabadus ja elukvaliteedi säilimine. Oluline ongi sujuv meeskonnatöö esmatasandi ja eriarsti vahel, kus kumbki täiendab teist.
Hetkel kuum
Milliseid soovitusi saate neile jagada tüüpiliste punaste lippude kohta, mida märgata?
Suurimaks „punaseks lipuks“ on ravile allumatu olukord või ebatüüpiline haiguse kulg. Kui adekvaatselt määratud ravi ei anna oodatud efekti, tuleks samm tagasi astuda ja diagnoos üle vaadata – sageli pole viga ravis, vaid algpõhjus on jäänud varjatuks.
Loomulikult tuleb alati välistada klassikalised häirekellad: põletikunähud (septiline artriit), seletamatu öine puhkeolekuvalu, liigese „lukustumine“ või kiiresti progresseeruv liikumispiiratus.
Kas saab anda süsteravi tavapärase raviskeemi või gradatsiooni esmatasandil: kui üks meetod ei aita, mis on järgmine?
Universaalset „kõigile sobivat“ astmelist algoritmi ei ole, sest süsteravi valik sõltub patoloogiast, staadiumist ja patsiendi profiilist.
Seminaril vaatamegi läbi selged kriteeriumid ja patsiendiprofiilid, mis aitavad otsustada, millal millist süstet eelistada.
Millist süsteravi viib läbi eriarst-ortopeed?
Teeme kogu tänapäevast süsteravi spektrit:
Glükokortikosteroidsüstid (ägeda põletiku kupeerimiseks),
Hüaluroonhappe preparaadid (liigespinna määrimiseks ja „pehmendamiseks“),
PRP-ravi (trombotsüütiderikas plasma kudede regeneratsiooni toetamiseks).
Vajadusel teeme protseduure ultraheli kontrolli all, et tagada maksimaalne täpsus. Tüvirakuravi on samuti eriarsti pärusmaa, kuid seda rakendatakse pigem valitud ja rangetel juhtudel teadustöö või spetsiifiliste programmide raames.
Mis on peamised müüdid, mida põlvesüstidega seoses olete kuulnud?
„Põlvesüst on talumatult valus protseduur.“
„Liigesesüstid rikuvad liigese lõplikult ära.“
„Glükokortikosteroidi („hormoonsüsti“) ei tohi mingil juhul teha, sest see on organismile ja kõhrele liiga kahjulik.“
Mis neis on tõde, mida saab ümber lükata?
Enamasti kardetakse valu asjatult – korrektse anatoomilise tehnika korral ei ole liigesesisene süst eriti valusam kui tavapärane veenivere võtmine.
Ükski süsteravi ei ole kahjulik, kui seda rakendada õige näidustuse ja ajastusega. Loomulikult kaasnevad iga invasiivse protseduuriga omad riskid (nt infektsioonioht), kuid need on korrektsel teostamisel äärmiselt madalad.
Ka hormoonsüstil on kindel ja asendamatu roll: kuigi seda ei tohi teha kontrollimatult ega liiga sageli, on see ägeda põletikulise faasi ja liigese efusiooni korral sageli ainuõige valik kiireks sümptomite leevendamiseks ja liigese säästmiseks.
Mida uut on süsteravisse viimastel aastatel tulnud ja kas see kõik on ka Eestis saadaval?
Viimaste aastate selge fookus on bioloogilisel ravil. Enim on kanda kinnitanud trombotsüütiderikka plasma ehk PRP-ravi (platelet-rich plasma), mis on Eestis juba laialdaselt kättesaadav ning mille kasutusalad laienevad pidevalt.
Samuti räägitakse üha enam rasvkoest või luuüdist eraldatud tüvirakuravist (nt SVF/BMAC). Kuigi tehnoloogiad arenevad kiiresti, on tüvirakuteraapia kättesaadavus praegu veel piiratud ning selle pikaajalise efektiivsuse ja standardiseeritud näidustuste osas ootab erialamaailm tugevamat teaduspõhist kinnitust.
Kas on mingeid protseduure, mida tervisekassa veel ei rahasta, aga mujal Euroopas juba toetatakse?
Üldjoontes on meie piirkonna ja Euroopa praktika üsna sarnane. Uuemad bioloogilised ravimeetodid (nagu PRP või hüaluroonhappe teatud preparaadid) on ka paljudes teistes Euroopa riikides valdavalt patsiendi omavastutusel või erakindlustuse kaetavad, mitte riiklikus baaspaketis.
Seotud lood
Enimloetud
Viimased uudised
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Meditsiiniuudised esilehele