RAAMAT Alati vastutulelik? See võib olla õpitud kaitsereaktsioon
Kliiniline psühholoog Ingrid Clayton käsitleb oktoobri tervise raamatuklubi raames ilmuvas raamatus „Allaheitlikkuse nõiaring“ vähetuntud traumareaktsiooni fawning, mille puhul inimene püüab ohu eest kaitsta end teisele vastu astumise või põgenemise asemel talle meele järele olles.
Loe AI kokkuvõtet
Ingrid Claytoni raamatu „Allaheitlikkuse nõiaring“ keskne teema on vähetuntud traumareaktsioon fawning – ohu vähendamine teisele meele järele olles, mitte võideldes, põgenedes või tardudes. Claytoni sõnul võib see olla lapsepõlves õpitud turvakäitumine, mis kandub täiskasvanuellu ja varjab end sageli tubli töötaja või konfliktivältija kuvandi taha. Raamat keskendub sellele, kuidas sellist mustrit märgata, taastada piirid ja õppida eristama hoolivust hirmust.
USA kliinilise psühholoogi Ingrid Claytoni 2025. aastal ilmunud raamatu „Fawning: Why the Need to Please Makes Us Lose Ourselves – and How to Find Our Way Back“ keskmes on traumareaktsioon, mida autor nimetab fawning’uks. Eesti keeles ilmub raamat pealkirjaga „Allaheitlikkuse nõiaring“.
Võitlemise, põgenemise ja tardumise kõrval käsitleb Clayton fawning’ut veel ühe võimaliku reaktsioonina ohule. Selle puhul püütakse turvatunnet saavutada teise inimesega kohanedes: talle meele järele olles, tema vajadusi ette aimates, konflikte vältides või enda soove ja tundeid tahaplaanile jättes.
Väliselt võib selline inimene paista lihtsalt väga vastutuleliku, hoolitseva ja meeldivana. Claytoni käsitluses peitub erinevus aga käitumise ajendis. Fawning pole tema järgi lihtsalt soov teistele meeldida, vaid võib olla kunagi turvalisust pakkunud õpitud reaktsioon.
USAs ilmus 304leheküljeline raamat septembris 2025. Kirjastus tutvustab Claytonit kliinilise psühholoogi ja kompleksse trauma spetsialistina. Ta on töötanud erapraksises üle 16 aasta ning kirjutab ka Psychology Today blogi „Emotional Sobriety“.
Kui meeldiv olemine aitab ohtu vältida
Claytoni raamatu üks keskseid küsimusi on, miks inimene mõnikord mitte ei eemaldu inimesest või olukorrast, mis talle haiget teeb, vaid liigub sellele hoopis lähemale.
Eriti arusaadavaks muutub selline käitumine lapse puhul. Laps sõltub oma hooldajatest ning tal ei pruugi olla võimalik ähvardava täiskasvanu vastu võidelda ega tema juurest lahkuda. Kohanemine, hoolitsemine ja täiskasvanu tujude tähelepanelik jälgimine võivad siis aidata vähendada konflikti või ohtu.
Probleem tekib Claytoni järgi siis, kui kunagi vajalikuks osutunud käitumismuster jääb püsima ka pärast ohtliku olukorra lõppu. Inimene võib täiskasvanuna automaatselt teiste vajadusi enda omadest tähtsamaks pidada ka suhetes ja olukordades, kus selleks tegelikult vajadust pole.
Clayton on intervjuus selgitanud, et korduvad traumakogemused võivad muuta sellise reaktsiooni sedavõrd tavaliseks, et inimene hakkab seda pidama oma iseloomuks. Tema patsiendid on kirjeldanud seda näiteks lihtsalt enda „kena inimesena“ tajumisena.
Mitte lihtsalt inimestele meeldida püüdmine
Raamatus eristab Clayton fawning’ut tavalisest soovist teistele meeldida ja kaassõltuvusest.
Hetkel kuum
Väliselt võivad need olla väga sarnased. Inimene ütleb „jah“, kuigi tahaks öelda „ei“, vabandab kiiresti, jälgib tähelepanelikult teiste meeleolu, kardab tekitada pahameelt või võtab enda kanda rohkem, kui tegelikult jõuab.
Claytoni käsitluses eristab fawning’ut eeskätt see, et käitumise taga on turvalisuse otsimine. Autor kirjeldab seda automaatse reaktsioonina, mis ei pruugi olla teadlik valik.
Intervjuus podcastile „Let’s Talk Love“ on Clayton selgitanud, et just see vaatenurk muutis tema enda jaoks probleemi mõistmist. Varasemad käsitlused kaassõltuvusest ja teistele meeldida püüdmisest tundusid talle sageli hinnangulised. Trauma vaatenurgast ei ole keskne küsimus, miks inimene „lihtsalt ei lõpeta“ sellist käitumist, vaid miks tema närvisüsteem õppis seda kunagi turvalisuse saavutamiseks kasutama.
Tubli töötaja võib end ise ära kaotada
Fawning’u teeb raskesti märgatavaks seegi, et ühiskond võib sellist käitumist premeerida.
Inimene võib olla erakordselt kohusetundlik töötaja, kes ei ütle kunagi ülemusele „ei“, võtab vabatahtlikult lisaülesandeid ja püüab kolleegide vajadusi ennetada. Paarisuhtes võib ta olla partner, kes väldib tülisid ja kohandab oma soovid alati teise inimese järgi.
Seetõttu ei pruugi kõrvalt vaadates olla midagi valesti. Vastupidi – inimene võib paista väga edukas.
Clayton ja pereterapeut Whitney Goodman arutasid seda 2025. aasta septembris podcastis „Calling Home“ eraldi teemana „When Fawning Looks Like Success“. Vestluses kirjeldatakse, kuidas väliselt edukana näiv kohanemine võib samal ajal viia inimese enda soovide, piiride ja identiteedi tahaplaanile jäämiseni.
Kui „jah“ ei tähenda tingimata, et inimene seda tahab
Claytoni käsitlus aitab tema hinnangul mõista ka esmapilgul vastuolulist käitumist – miks inimene jääb halvasti mõjuvasse suhtesse või töökohta või otsib isegi talle haiget teinud inimese heakskiitu.
Fawning’u korral püütakse ohtu vähendada kontakti ja lepitamise abil. Seetõttu võib inimene väliselt paista koostööaldis isegi olukorras, mida ta sisimas ei taha.
See eristab fawning’ut võitlemisest, põgenemisest ja tardumisest. Reaktsioon ohule pole eemaldumine, vaid hoopis ohuallikaga kontakti tugevdamine.
Clayton on WAMC raadiosaates selgitanud, et kui võitlemine, põgenemine või tardumine tunduvad inimesele liiga ohtlikud või pole võimalikud, võib haiget tegevale inimesele või olukorrale lähenemine ja selle lepitamine tunduda viimase võimalusena.
Kuidas nõiaringist välja saada?
Raamatu teine pool keskendub sellele, mida Clayton nimetab unfawning’uks– harjumuspärasest kohanemisest väljumisele.
Eesmärk pole tema käsitluses lõpetada hooliv või abivalmis olemine. Oluline on taastada võimalus valida: kas inimene aitab ja nõustub sellepärast, et ta seda päriselt tahab, või sellepärast, et „ei“ ütlemine tekitab temas automaatselt hirmu.
Selleks tuleb Claytoni järgi õppida uuesti märkama enda vajadusi, kehalisi reaktsioone ja piire ning taluma olukordi, kus teine inimene võib olla pettunud või pahane. Oluline osa sellest on eneseusalduse taastamine.
Clayton peab tähtsaks ka kontakti vihaga. Inimesel, kes on õppinud enda turvalisuse nimel teiste pahameelt vältima, võib olla raske märgata isegi enda viha. Samas annab just viha sageli märku sellest, et inimese piiridest on üle astutud.
Clayton: alles enda lugu kirjutades sain mustrist aru
Raamatu ilmumise järel antud intervjuudes on Clayton rääkinud palju ka sellest, miks fawning’u teema talle isiklikult oluline on.
Podcastis „Girls Gotta Eat“ rääkis ta, et hakkas enda korduvaid suhte- ja käitumismustreid selgemalt nägema oma varasemat mälestusteraamatut kirjutades. Kuigi ta oli selleks ajaks juba kliiniline psühholoog ja ise palju teraapias käinud, aitas enda eluloo läbikirjutamine tal toimunut uue pilguga vaadata.
Clayton on avalikult rääkinud lapsepõlves kogetud väärkohtlemisest ning seostab oma huvi fawning’u vastu nii isikliku kogemuse kui ka kliinilise tööga. Uude raamatusse kaasas ta enda loo kõrval seitsme patsiendi kogemused.
„See ei olnud meeldimine, vaid turvalisus“
Intervjuudes kordub Claytonil üks põhimõte: tema jaoks muutus kõik siis, kui ta lõpetas enda käitumise vaatamise iseloomuveana ja hakkas küsima, mille eest see teda kaitses.
Podcastis „Let’s Talk Love“ kirjeldas ta fawning’ut kui lepitamist või teise eest hoolitsemist eesmärgiga vähendada suhtest lähtuvat võimalikku kahju. Mõtteviisi võib lihtsustatult kirjeldada nii: kui ma suudan sinu eest hoolitseda ja sulle meeldida, on väiksem tõenäosus, et sa mulle haiget teed või mu maha jätad.
Clayton rõhutas, et tema enda puhul polnud sellise käitumise ajend kontroll ega teadlik soov teistele meeldida:„See ei olnud meeldimisest, vaid turvalisusest.“
Edukas elu võib mustrit varjata
Intervjuus Whitney Goodmanile rääkis Clayton veel ühest põhjusest, miks inimene võib fawning’u mustrit kaua mitte märgata: see võib aidata tal elus hästi hakkama saada.
Kohusetundlikkus, teiste vajaduste märkamine, paindlikkus ja konfliktide vältimine on omadused, mida nii tööl kui ka suhetes sageli hinnatakse. Alles hiljem võib inimene märgata, et oskab suurepäraselt tajuda seda, mida vajavad teised, kuid ei oska enam vastata palju lihtsamale küsimusele: mida ma ise tahan?
Goodmani ja Claytoni vestluses käsitleti fawning’ut seetõttu paradoksina: kunagi ohuolukorras kasulik olnud kohanemine võib täiskasvanuna hakata inimese valikuid piirama ning viia Claytoni sõnul lõpuks enese hülgamiseni.
Seotud lood
Kohustus sõlmida patsiendikindlustus on Eestis kehtinud alates 2024. aasta novembrist. Süsteemi käivitudes oli tervishoiuteenuse osutajate peamine küsimus, kuidas uut kohustust üldse täita. Nüüd, kui leping on enamikul juba sõlmitud, nihkub fookus sisulisemaks: millist kaitset leping tegelikult pakub ning mida see patsiendile kahju korral tähendab.
Enimloetud
Viimased uudised
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Meditsiiniuudised esilehele