19. detsember 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Omaette tähis oli mõistagi arstide streik. Ja ei saa ka öelda et "oli" kuna tegelikult kestab töövaidlus ju edasi. Vahel ongi tunne, et tegemist on nonstop protsessiga, millest enam keegi aru ei saa, kuidas siis tasakaal või rahu meditsiinis taastuma peaks. Arstidena mõistame ju hästi, et teadmatus või selge eesmärgi puudus viib pikemas ajalises mõõtmes stressi, segaduse või depressioonini. Kõigil osapooltel oleks tunduvalt lihtsam, kui jõutaks väga selge ja ühtne arusaamani,  miks midagi tehakse.

Arstiabi osutamisel on ääretu tähtsus usaldusel. Usaldus ei alga arst-patsient 1:1 suhtest, see algab palju varem. Algab ajalehtedest, peolaudadest, delfi portaalist, kus omakorda tekib arusaam, mida otseselt mõjutavad sõnumid, mida tervishoid ise annab. Mis see sõnum hetkel on? Tervishoiusektor on kriisis ja ei suuda sellest kriisist välja tulla. Kriisi, aga iseloomustab kõige paremini sõna ebakindlus.