17. juuni 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti inimarengu aruande tutvustusel tõdes Raul Rebane, et Eestis on vaesed haritud naised ja rikkad rumalad mehed. Oleks ju tore rääkida haritud ja kindlustatud naistest ja meestest. Mis meid segab? Meil on väike, paindlik ja avatud majandus, Tiigrihüpe ja innovaatilised e-valimised (koos omaenda, vähem uudsete skandaalidega), ja ometi on meil kindel veendumus: hea traditsiooniline Eesti olukord eeldab, et mees saab rohkem palka kui naine.

Soolist ebavõrdsust võiks järjekindlamalt käsitleda mitte ainult kui üht seletust muu ebavõrdsuse ulatusele – ja sellisena vääramatut –, vaid samal ajal ka kui muu ebavõrdsuse tagajärge. Eestis peavad mitmedki poliitikud ja ka asjatundjad horisontaalset soolist segregatsiooni – st seda, et naised asuvad tööle nt lasteaiaõpetajate, kassapidajate, õmblejate või meditsiiniõdedena, sellal kui mehed on üle esindatud ehituses, transpordis, ettevõtluses või poliitikas – iseenesest piisavaks palgaerinevuste ja kokkuvõttes soolise palgalõhe seletuseks.