8. november 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Aeg on edasi läinud ning üha rohkem väärtustatakse vaba aega ja eraelu. Eelmise sajandi lõpus sündinud põlvkonna jaoks on eraelu ja töö tasakaal eriti tähtis, eraelu tõstetakse sageli esimesele kohale. 'I'm not a surgeon, I'm a guy who does surgery.' - seletas USA uue arstide põlvkonna hoiakut  Dr. Jerry M. Shuck - Clevelandi Ülikooli Haigla üldkirurg.  Selline põlvkond ei ole USA ega Eesti omapära, vaid kogu läänemaailma trend ning tekitab põlvkonnavahelisi konflikte mitte ainult meditsiinis, ka tööturul üldiselt. 

Kuidas hinnata sellist trendi? USA-s ei olnud enne 1989. aastat arst-residendile töö tegemise ajalist piirangut, tehti 36-tunniseid valveid, harulduseks ei peetud ka 120-tunniseid töönädalaid. 1984. aastal suri arst-residendi hooletuse tagajärjel ühes New Yorgi haiglas 18-aastane Libby Zion. Tema juristist isa oli veendunud, et üheks tütre surma põhjuseks oli saatuslikul ööl haiglas töötanud arst-residentide ebaadekvaatne töökoormus ja pikad valved. Juhtum tekitas suurt ühiskondlikku resonantsi, mis lõppes arst-residentide töökoormust piirava seaduse vastuvõtmisega 1989. aastal.