10. juuni 2014
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pereõdede ja õdede retseptiõiguse taga on arstide ajapuudus
Retseptiravimite määramise õiguse laiendamise argumente kuulates kipub jääma mulje, et seda käsitletakse "retseptikirjutamisena". See on ülimalt lihtsustatud arusaamine ja väga ohtlik, kuna tekitab tunde, et peale kirjaoskuse ei olegi selleks muud vaja.
Tegelikult hõlmab ravimi määramine nii diagnoosimist kui farmakoteraapia valikut kõikide olemasolevate ravimeetodite seast ja patsiendile optimaalse ravimi valikut võimalike ravimite seast koos ravi toime jälgimisega.
Kõigepealt juba kokkulepitud pereõdede väljakirjutamise õigusest, mis peamiselt võimaldab vastava täiendõppe läbinud pereõdedel piiratud hulga haiguste puhul arsti määratud ravi jätkata, väljastades selleks korduvretsepti. Ravimiamet on nõustunud pereõdede piiratud retseptiõigusega, kuna pereõde töötab tihedas koostöös perearstiga, perearstidel oli olemas selge nägemus nii õdede piiratud retseptiõiguse ulatusest kui selleks vajalikust koolitusest ning pereõel ja perearstil on järjepidev ülevaade kõnealuste patsientide terviseseisundist ning varasemast ravist. Kindlasti ei tohi järele anda farmakoteraapia kvaliteedis, peab toimuma põhjalik täiendõpe ning pereõe tegevuse üle tagab kontrolli see, et ka kroonilise haigusega ja püsiravil patsiendid kohtuvad vähemalt kord aastas perearstiga.
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!