11. september 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sünnitamine ise on ühest küljest väga loomulik looduse poolt paika pandud protsess, aga teisest küljest võib see alati olla seotud suurte riskide ja komplikatsioonidega. Inimese osaks, kelle kutsumuseks on aidata sünniimel teostuda tema parimal ja kaunimal moel, lasub kohustus hinnata kõiki sünnitegevuse käigus esineda võivaid ohte. Normaalselt kulgeva sünnituse väga oluliseks tagatiseks on abistaja professionaalsus.

Minu põlvkonna arstid ja ämmaemandad on läbi elanud ja kaasa aidanud sellele, et sünnitusprotsess kulgeks aina looduslähedasemal moel, aga kunagi ei ole  tohtinud seejuures unustada  võimalikke riske, valmisolekut nendega  toimetulekuks ega abistajal lasuvat  vastutust. Esmalt tehti palju ära selleks, et haiglakeskkond muuta sünnitaja jaoks hubasemaks, sünnitajale loodi võimalusi, millest meie esiemad saunas või vagude vahel vaid und oskasid näha.