Ilmeka näitena võib tuua seni enneolematu kolme tervise- ja tööministri ametissenimetamise ühe aasta jooksul, mis on ilmselgelt tingitud poliitilisest, mitte valdkonnast lähtuvast vajadusest. Ministrite vahetuse mõju meditsiinile on pidurdav ja ebastabiilsust süvendav: uus minister, uued prioriteedid, uued otsuseprojektid. Nii ongi tänaseni meie arstiõppega ühtlustamata kolmandate riikide arstide registreerimine Eestis; kehtestamata arstiabi osutamise miinimumnõuded üldhaiglatele, mis annaks kindlustunde nii patsientidele kui ka seal töötavatele ja võimalikele uutele kolleegidele. Samuti on väljaarendamata vastutuskindlustuse ja patsiendikahjuhüvitamise süsteem, jätkub olematu personalipoliitika jne.