Meie oma Browni liikumine meditsiinis
Eesti meditsiinis toimuv sarnaneb viimastel aastatel järjest enam Browni liikumisele, kus keegi ei eeldagi eesmärgipärast arengut ning süsteemis toimuvad suunamuutused sõltuvad suvaliste, üksteisega seostamata ning mõjuanalüüsita tehtud otsuste põrkumisest, kirjutab Eesti Arstide Liidu president Lembi Aug.
Ilmeka näitena võib tuua seni enneolematu kolme tervise- ja tööministri ametissenimetamise ühe aasta jooksul, mis on ilmselgelt tingitud poliitilisest, mitte valdkonnast lähtuvast vajadusest.
Edasiminekuid napib. Ministrite vahetuse mõju meditsiinile on pidurdav ja ebastabiilsust süvendav: uus minister, uued prioriteedid, uued otsuseprojektid. Nii ongi tänaseni meie arstiõppega ühtlustamata kolmandate riikide arstide registreerimine Eestis; kehtestamata arstiabi osutamise miinimumnõuded üldhaiglatele, mis annaks kindlustunde nii patsientidele kui ka seal töötavatele ja võimalikele uutele kolleegidele. Samuti on väljaarendamata vastutuskindlustuse ja patsiendikahjuhüvitamise süsteem, jätkub olematu personalipoliitika jne.
Loetelu võiks jätkuda lehekülgede kaupa, kuid probleemide üleslugemine ei paranda olukorda, kus nii patsiendid kui ka arstid on väsinud pidevast tervishoiukorralduse ebastabiilsusest, möödalaskmistest ja lakkamatutest kärbetest. Kuigi võrdeliselt kaugusega Eesti niinimetatud suurlinnadest süveneb tööjõupuudus ja väheneb arstiabi kättesaadavus, saab ometi palju inimesi vajalikku, ajakohast ja isegi uuenduslikku arstiabi, mille näiteks on sel aastal esmakordne (küll Soomes tehtud) südamesiirdamine Eestist pärit patsiendile.
Veel püsib lootus, et tunneli lõpus paistab valgus ja juba järgmine aasta toob endaga kaasa tervishoiu eesmärgi- ning mõistuspärase arengu ministeeriumi juhtimisel ja vastutusel, sõltuvalt patsientide tegelikest vajadustest, mitte kasumi teenimisest pimestatud Exceli tabelitel põhinevatest projektidest.
Koostöö kindlustab üksteisega arvestamine. Arstiabi kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse tagamine ei ole arstlik probleem, see on kõrgenevast avalikust huvist lähtuva ühiskondliku kokkuleppe küsimus. Tervishoiutöötajad on jätkuvalt koostööle orienteeritud, kuid tehtavad otsused ei tohi tulla nende vaimse ja füüsilise tervise arvelt ning olla vastuolus töö- ja puhkeajale esitatavate nõuetega.
