Mis saab rahastusest, kui kaob „roheline“ patsient?

Mõtlemise koht on ka see- kui õnnestubki tagada olukord, kus EMO-s on ainult „punane“ patsient, siis mis saab osakonna rahastusest. Praegu on see teadupärast „tükipõhine“, mida rohkem tükke, seda kasulikum haiglale. Mitte aga patsiendile ja EMO töötajate vaimsele tervisele. Kas ollakse valmis kaotama 90% rahastusest?

Häid lahendusi on tänases meditsiinikorralduses raske leida. Perearste rahastatakse nimistupõhiselt, valdav on killustatus, paljude väikeste „pugerik“-tüüpi perearstikabinettide olemasolu, kus puudub sisuline diagnostika ja kus on raske korraldada perearstivalvet suuremale piirkonnale.

Ideaal oleks täiesti uue meditsiinisüsteemi loomine, kus valitseks mõistuspärasus ja vajadusepõhisus, tööjaotus, koostöö ja kollegiaalsus. Toimiks raviasutuste võrgustik ja täpselt on määratud mis tuleb teha esmatasandil, mis teises ja mis kolmandas etapis. Alles siis saaks hakata tööle hea meditsiinikorralduse reegel: ÕIGE PATSIENT, ÕIGEL AJAL, ÕIGES KOHAS!

Mida teha? 

1. Jätkuv patsientide teavitamine korrast meditsiinis ja tööjaotusest meditsiini erinevate tasandite vahel, näiteks see videofilm. Ilmunud on hea ülevaatlik jaotusmaterjal, millal peab pöörduma perearsti poole, millal EMO-sse.

2. Perearsti nõuandetelefoni, 1220 teavitustöö tõhustamine. Tundub, et infot sellest on piisavalt, kuid sageli võib kohata patsienti, kes pole sellest kuulnudki. Nõuandetelefon vajaks ka arendamist, isikustatud suhtlemine patsiendiga ja miks mitte ka videokõne võimekus SKYPE, Messengeri vms vahendusel. Elav pilt, patsiendi näoilme, kehakeel, nahaleid jm on kogenud meedikule väga informatiivsed. Perearsti nõuandeliini kaudu saadud soovituste alusel võiks toimuda patsiendi mõistuspärane liikumine meditsiinisüsteemis, see väldiks „meditsiinilist Browni liikumist“. Kindlasti tuleb patsiendi probleem ja soovitused fikseerida digiloos, see on oluline „meditsiinilise puzzle“ lahendamisel. 

3. Patsiendi hirmutamine või „rohelise patsiendi“ karistamine visiiditasuga võib kaasa tuua selle, et keskmine patsient, üsna arake ja tundlik, ei julge pöörduda ei perearsti, EMO ja kiirabi poole. See võib kaasa tuua hoopis tõsisemad haigusjuhud. Tõelist ülbikut ja jalaga ukse lahtilööjat see ei heiduta. 

4. Nii mõnigi EMOsse pöördunu väidab veendunult - perearsti ei saa kätte või järjekord on 2 nädalat. Nendes väidetes võib kahelda, kuid iga selline teade väärib sisulist analüüsi ja lahenduste leidmist.

5. Leian, et praeguste väikeste perearstikeskuste rajamine on olnud huvitav eksperiment, kuid see ei ole päris kindlasti kestlik. Paremat lahendust kui polikliinik, ehk kompetentsi ja tehnika koondamist ühte hoonesse, on raske välja mõtelda. See ei tohi olla koopia nõukaaegsest süngest polikliinikust, vaid ikka tänapäevane lahendus. Patsiendikesksus, ligipääsetavus, privaatsus, delikaatsus, hoolivus, teadmised, asendusvõimalus, tööjaotus - kõike seda on lihtsam rakendada polikliinikus. Võimalik on korraldada polikliiniku piirkonnas valvet, nt kella 22-ni õhtul. See ei saa tekkida üleöö, kuluda võib aastaid, isegi aastakümneid. Kuid algust tuleb teha juba täna. Haigekassa tervisekeskuste liitnimistu leping on esimene samm selles suunas. Kui tervisekeskuses toimetab „põlveotsas“ eraldi 3-4 perearsti oma ruumides, oma tagasihoidliku aparatuuriga, siis see ei ole lahendus. Kuigi eesti arsti natuur kipub olema just püüd töötada omaette, tervikpilti vaadates aga ei ole see mõistlik. Maapiirkondades on asi keerukam, kuid mitte lootusetu. Võiks kasutada mõistet - maapiirkonna tõmbekeskus, Pärnumaa näitel Lihulas, Vändras, Pärnu-Jaagupis, Killingi-Nõmmes ja Tõstamaal. Võimalik on leida kohapealsetest meedikutest need, kes oleksid nõus valvetööks. Muidugi peab ka maapiirkonna tervisekeskus olema sisustatud sisulise diagnostika (labor, ultraheli ja röntgen) ja protseduuridetoaga. Juba täna võimaldab haigekassa lisaleping sellist tööd rahastada.