30. juuli 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

“Olen südamest solvunud!” oli Terje Puusepa emotsioon käigust. “Olin arstikabinetis viis minutit, rääkisin, mida tunnen. Arst pani käe jalale, leidis, et pulss on täitsa olemas, ja sõnas: “Proua, teie jalal ei ole mitte midagi viga!” Siis märkasin, et mulle antud kollasele lehele on löödud punasega tempel “kindlustamata”. Ometi pole see nii. Olin pisarateni solvunud.”

Puusepa oma sõnutsi kippus jalg krampi, varvas valutas. Ise oletas ta, et varvas on ummuksis. Et tal on olnud trombioht, tundis Terje hirmu.